Viimane päev paradiisis...

Täna on minu viimane päev Phuketil. Juba vähem kui 6 tunni pärast tuleb takso ja viib mind lennujaama. Kui mõni terrorist või purskav vulkaan (ptüi-ptüi-ptüi) mind ei takista, võib ühte Kairi-nimelist alates reede hommikust Eestimaal ringi luusimas näha!

Tänane päev on suuremas osas möödnud asju pakkides. Õnneks oli mul aega ka teha mõnus jalutuskäik rannas - käisin veel viimast korda sooja, soolast ja niisket meretuult kaifimas. Sellist Eestis ei ole. Vedas, sain isegi natuke päikest! Ega siin madalhooajal ei ole nii, et lähed ja päevitad, millal isu tuleb. Päevitamine on natuke nagu privileeg, mis mulle õnneks ikka viimasel päeval osaks sai :)
Hiljem istusin rõdul, jälgisin ülikaootilist Phuketi liiklust, hingasin mõnusat jahenevat õhku ja nautisin oma viimast päikeseloojangut paradiisis. Hm, nii muuseas olin ka samal ajal sunnitud tunnistama, kuidas mu akna all üks mees, TAXI kiri särgil, pikalt-pikalt soristas.

Alates sellest päevast, kui Ardo Eestisse läks, kummitab mind põhiliselt üks mõte - saaks ära koju kallikese ja oma perekonna juurde. Jumala tõsiselt, üksi ei ole see paradiis ikka see, mis armsamaga koos. Ega muidugi ka Eesti ei ole mingi imedemaa, aga ma ei viitsi praegu kiruda, tahan mõelda ainult häid mõtteid.
Aga... paar õhtut tagasi, kui kuskil kella 11 paiku rolleriga mööda mägiteid koju sõitsin ja nuusutasin seda mõnusat, sooja ja värsket dzungliõhku ning kuulsin pimeduses merelainete kohinat, tundsin, kui paganama armsaks see saar mulle saanud on. Phuket on minu teine kodu ja see aeg, mis siin koos Ardoga veedetud sai, jääb igavesti minu südamesse!
See võrratu loodus ja rannad, lihtsalt täiuslik kliima! Juba üle 8 kuu ei ole ma pidanud mõtlema selle peale, mida hommikul selga panna. Sest iga päev on ühtemoodi SOE!
Need lõhnad, mida tekitavad tänavatel kärudes lihavardaid või muud maitsvat grillivad-küpsetavad kaupmehed. Hull liiklus, siinne kultuur, palmipuud, imemaitsvad söögid ja kiiksuga kohalikud inimesed - kõik see on omamoodi kallis ja kodune. Ja sõbrad, kes siin tekkinud on, omavad kindlasti meie elus tähtsat rolli ka edaspidi.

Kuigi - usun, et oleme varsti siin tagasi! Ja kui mitte pikemaks ajaks elama, siis piisavalt pikaks ajaks puhkama tuleme kindlasti. Ahastus tuleb peale, kui mõelda kui palju kohti-asju-emotsioone veel nägemata-kogemata on!

Phuket on tegelikult lihtsalt võrratu - on, mida meenutama ja igatsema jääda...

Bye bye Phuket, see You soon ;)!

Ja teid seal Eestis näen veel varemgi, pange vein ja maasikad külma!!!

Ahjaa, on väike lootus, et mõned Taiteemalised postitused lisanduvad ka Eestist! Mul on lihtsalt nii palju öelda nohh :D!

*K*

Appi, kui palju asju ehk möll postipakiga

Kas te kujutate ette kui palju asju võib kahel inimesel koguneda ca poole aastaga? K-o-h-u-t-a-v! Mina ei kujutanud. Ja tõde ehk hunnikut oli valus vaadata. Need, kes ise mõne aja välismaal elanud, ilmselt mõistavad, millest jutt. Kogunenud on kõike alates supilusikatest, pesulõksudest ja voodipesust lõpetades arvuti monitori, ventilaatori ja wifiruuteriga. Ma olen lihtsalt südamest rõõmus, et me siin olles veel suuremaid asju kokku ei ostnud ja investeerisime ainult sellesse, ilma milleta tõesti ei saanud. Aimasin juba ammu, et kogu selle kraami ärapaigutamise ning koju Eestisse toimetamisega võib probleeme tekkida. Jep, tekkiski.

Selge see, et lennufirmade poole aksepteeritava 20 kilo sisse kogu elu ära ei mahu. Lõputult suur abi oli muide Kristiinest, kes Eestis käies nii muuseas meie arvuti monitori kaasa võttis!
Ja kõiki asju ei olegi mõtet Eestisse viia. Näiteks veekeetja - mul on see kodus olemas, kaks tükki isegi. Pluss siin maksis veekeetja alla 100 krooni, nii et selle transport läheks juba kallimaks, kui asi ise väärt on. Ja nii on paljude muude asjadega ka. Õnneks tulid mulle appi Jana ja Martin, kes oma suures majas minu ja Ardo kompsudele koha leidsid. Võimalik, et oleme siin peagi tagasi ja siis on kõik vajalik meid juba ootamas.

Nii et ports kilakola sai kolitud rolleritega Patongist Rawaile. Eriti meenutamistväärt on minu sõit rohkem kui 15 km kaugusele koos lestadega. Noh need, millega ujumas ja sukeldumas käiakse. Need on mul üsna pikad ja kobakad ja mitte kuskile seal rolleri küljes ei olnud neid riputada ega kinnitada. Nii nad mul seal kahe jala vahel loksusid ja lausa ime, et ma nendega sihtpunkti kohale jõudsin ja et mõni madu või kilpkonn praegu mu lesta sisse kuskil kraavis pesa ei punu.

Teine ports asju, mis natuke vajalikumad, kui riidepuu, mida niigi kodus kapp täis on, asusid täna postipakiga Eesti poole teele. Põhjalik, ja samas kohati otsustusvõimetu, nagu ma olen, läks mul nii omavahel öeldes ikka suht jupp aega, et siin viimastel päevadel ära jagada asjad - mis jäävad siia teiste juurde hoiule ja soovijatele kasutamiseks, mis lähevad postipakki, mis prügikasti ja mis tulevad koos minuga kohvris Eestisse. Huhh, hull töö on see ikka, ärge naerge onju! Ma täna hommikul riideid sorteerides soovisin jubedalt, et Ardo oleks siin ja konkreetselt mind paika paneks. Et seda sa enam selga ei pane, viska minema! Aga jah, ma olen enda üle uhke!

Postipakk komplekteeritud, oli vaja see postkontorisse toimetada. Patongi postkontor asub minu hotellist u 15 min jalutuskäigu kaugusel, mis on kökimöki minusugusele jalutamishullule, aga kast ise tuli üsna raske. Tõsta jõudsin, aga no raske oli. Autot mul ei ole, rolleriga ma üksi ei saaks (ega ma India naine ei ole, et ma kasti pähe seon ja vabalt nägusid tegemata ringi põristan), tuk-tuk on hirmkallis. Ainuke lootus oli see, et mõni mototakso mind peale korjata tahab. Aga ei tahtnud. Ju nad arvasid, et ma oma suure kastiga nende rolleri lihtsalt laiaks litsun. Nii ma siis kõmpisin ja puhkasin, kõmpisin ja puhkasin jne jne. Jõudsin kohale!
Kui ma enne arvasin, et kast kaalub ca 6-7 kilo, siis postkontoris kaal näitas hoopiski 10,8 kilo!!! Pole ime, et ma surnud olen ja mu käed nagu keedetud spagetid on! Saatelehte täites olid käed nii väsinud ja värisesid, et tähed tulid välja väga... noh tavapärasest märkimisväärselt konarlikumad. Aga ESTONIA kirjutasin eriti suurelt ja laialt :)

Ligi 11 kilose paki saatmine läks maksma 4720 bahti ehk ligi 1900 krooni. Jubeee!!! Mulle anti valida kahe variandi vahel - kas laevaga 2 kuud või lennukiga 10-14 päeva. Laevatransport oli poole soodsam, aga no kaks kuud ma oma suveriideid oodata ka väga ei plaaninud. Niikuinii ei ole nendega Eestis suurt midagi teha, aga septembrikuus need kätte saada on siiski päris ajuvaba. Hinnast veel niipalju, et jõulude ajal kingipakki koju saates võeti meil 1 kilo eest ca 700 bahti. Kui seekord oleks selline hind kasseeritud, oleks ma oma ligi 11 kiloga ennast ogaraks maksnud...

Teine, minu jaoks ehmatav, lugu leidis aset eile postkontorist asjade pakkimiseks tühja kasti tuues - nimelt avastasin kohale jõudes, et Patongi postkontor on varemetes, ainult seinad püsti ja miljon ehitusmeest peal. Hoidsin juba kahe käega peast kinni ja mõtlesin, et nüüd istun igavesti oma kasti otsas ja kõik jääb saatmata, kui mul vähemalt nii palju veel ahastusest oidu peas oli, et ma ehitusjukude käest küsisin, et kus siis nüüd postkontor on, kui te selle maha siin maha lammutanud olete. Ja siis selgus - ehitustandril, tellingute ja segupottide vahel oli trepike, mis viis üles, kus asuski see õnnistatud postkontor! Jeeee! Igaks juhuks veel küsisin, et kas homme (ehk siis täna) olete lahti, et ma kasti koos kraamiga ikka ära saan tuua. Kust ma tean, äkki on homme ainult muld ja paar naelajuppi selle koha peal, kus varem asus suur lahmakas, kahekorruseline postkontor :D

Nüüd, oma eelviimasel õhtul, istun ma siin järgmise, aga õnneks juba oluliselt väiksema, hunniku asjade keskel ja hoian pöidlaid ja varbaid, et see kõik kohvrisse ja lubatud kilode piiresse ära mahub. Nii et armsad sõbrad, kes tellisid mult papaiat ja kuivatatud kirsstomateid jne, mul on südamest hirrmus kahju, aga need asjad jäävad siiski Phuketile teid ennast tagasi ootama...

Ja siia all lõpetuseks panen ma lubatud pildi jaanipäevast, oma kuldmedalit väärt elu esimesest hüppest üle jaanitule.


*K*

Täiesti traditsiooniline jaanipäev Phuketil

Võidupüha ja jaanipäev arusaadavatel põhjustel Tai pühadekalendrisse ei kuulu, seega ei olnud siin ka mingit pikka vaba nädalalõppu ega massilist alkoholi ja lihamüüki. Kuna aga jõulud said meil siin palmi all nagu kord ja kohus süldi ja verivorstiga tähistatud, ei ole midagi imestada, et ka jaanid Phuketi eestlastest suure kaarega mööda ei käinud.

Minu väga mõnus jaanilaupäev möödus toredas viieses seltskonnas ning lisaks kodanikele Phuketilt olid meiega tähtsa püha puhul liitunud ka kaks eestlast koos beebiga Krabilt. Ja ei ole midagi öelda, jaanipäev nagu muiste - koos grillitud äädika- ja laimimarinaadis sealihaga, kanavarraste, Eestist toodud vorstikeste, fooliumis küpsetatud kartulite ja tomati-kurgi salatiga. Siinsetest poodidest ei leia eriti selliseid asju nagu meie mõistes suvised grillvorstikesed või ämbrikestes valmismarineeritud sashkõkiliha, nii et siinkohal edastan suured tänud tublidele kokkadele :)
Lisaks tavapärasele jaanikraamile grillisime ka maisi, mis on muide supperhea, minu totaalne lemmik alates hetkest, kui seda proovisin, ja krevette. Ja kalja asemel jõime mojitot.

Aga selle eest oli meil olemas täiesti traditsiooniline LÕKE! Alguses vokipanni peal, pärast kõnniteeplaatidel :D Seda siis selleks, et mitte rohelise muru sisse musta auku kärsatada.
Ja toimus täiesti traditsiooniline üle lõkke hüppamine! Ma arvan, et ma tegin seda vist esimest korda elus. Tais eksju... Nagu mul üks tuttav proovis esimest korda elus uisutamist Egiptuses...
Minu suurepäraline vägagi kummalise poosiga hüpe on aga täiesti pildile jäädvustatud, kui see ühel ilusal päeval minuni jõuab, näitan teile kah!

Sellel ajal kui meie üle lõkke hüppasime pani Tai kass Sticky laua pealt sealihavarda piistu!
Tai kass Eesti peres - selge see, et naudib jaanipäeva!


Kuulsin, et vähemalt Põhja-Eestis oli väga mõnus jaaniilm. Mul on nii hea meel, ükskord ometi! Ja muidugi pidi see juhtuma siis, kui mina kuskil ära olen... Eestis tavaline jaaniilm oli hoopiski kolinud Patongi, kus mina elan - poole päeva jooksul sadas mul paar korda vihma ja oli pilves ja tuuline. Kuigi ikkagi soe, eksju. Teises saare otsas, kus meie peoke toimus, oli küll tuul, aga päike ja õhtupoolik täiesti vihmavaba. Nii et meil läks sama hästi kui teil :)

Ja veel - mina ei saanud ka ilma mõningate jaanipäevaga kaasnevate kõhuvaevusteta. Mis küll seekord ei olnud tingitud liigsest lihasöömisest, vaid hoopis maeiteamillest. Sest kui teie sööte seal kamba peale ära jaanide paiku miljon kilo liha, siis minu kaks pisikest varrast kaalus pigem sinna 200 grammi kanti. Aga siiski hakkas mind peale söömist vaevama kõhuvalu ja kohutav pinge kõhus. Kõik keeras sees, pressis ja surus. Kui olin peale jaaniõhtut koju jõudnud, vaevlesin terve öö voodis ja mõtlesin, kas tuleb kõik see hea kraam välja või ei tule.
Ei tulnud. Aga täna on 26 juuni ja mu kõht on imelik siiani. Nii et ei tea... äkki on süüdlane see üks väike krevetipoiss.

Aga tore on jällegi see, et täna nädala pärast ma istun oma koduaias ja pugin koos perega peenral maasikaid. Ja rabarberikooki! Juhuu!!! On mida oodata :)



*K*

8 kuud! Ja üks uudis ka!

Eile oli 20 juuni, mis tähendab seda, et olen Phuketil veetnud juba täpselt 8 kuud (saabusime siia Ardoga 20 oktoobril)! Päris staazikas paradiisitaja olen, eksju. Kuigi, kui tagantjärgi mõelda, siis tundub see aeg ikka väga lühikesena. Üldse lendab aeg nii vastikult kiiresti, varsti olen juba 70 ja pooled tähtsad asjad elus on tegemata!

Viimased 1,5 kuud siinoldud ajast olen ma veetnud üksi. Õhtulehe lugejad ja ajakirjanikud olid muidugi esimesed, kelle peakesi hakkas painama küsimus - mis põrgu päralt ma siin üksi passin? Aga tegelikult on ju kõik uudishimulikud :)
Selle aja on mind siin kinni hoidnud mõningased tööasjad, millega praeguseks on enamvähem ühel pool. Lisaks ka asjaolu, et ma olen saanud päris palju huvitavaid ja ka vähem huvitavaid tööpakkumisi. Muuhulgas näiteks nii Iirimaale, Singapuri, Phi-Phi saartele kui ka veel ühte põnevasse Aasia riiki. Sellisesse, kus näiteks valgel naisel üksinda ringi kõndida ei soovitata. Sellisesse, kus vaesus pidavat olema veel suurem kui näiteks Indias.

Pakkumine oli nii hea, et sellest ka väga normaalne inimene naljalt keeldunud ei oleks. Aga mina ju olengi selline natuke kiiksuga, kes armastab natuke räpaseid maid ja kohti, kus kerjused jalust ründavad.
Ehk siis lugu jätkus nii, et pidasime nädalaid kestvaid läbirääkisimisi (sest et Aasia riikides tumbajumbadel ei käi asjad 1-2-3 nagu meil Euroopas) ning asi jõudis isegi lepingu allkirjastamiseni. Nende poolt sai see viimane samm tehtud. Minu poolt mitte.

Pärast kõikide asjaolude, mida oli väga väga palju, kaalumist otsustasime aga siiski hoopis kojutulemise kasuks. Töökoht oleks muuhulgas eeldanud enda sidumist selle riigiga veidi pikemaks ajaks ning ma oleksin pidanud lendama sinna Phuketilt otse, koju oleksin saanud esimest korda ilmselt alles kolme kuu pärast. Ardo oleks muidugi suve lõpus minu juurde tulnud, aga ikkagi...

Ehk siis jaaa, lugesite õigesti, MA TULEN ÄRA KOJU!!!
Vähemalt mõneks ajaks.
Lennupilet on juba broneeritud ja 1 juuli on see päev, kui ma heidan viimase pilgu lennuki pisikesest aknast kaunile Phuketile. Eks tulevik näitab, kas ja millal siia tagasi tuleme. Plaane on palju, kahjuks liigagi palju :)

Kojutuleku üle on mul tohutult hea meel, sest et igatsus perekonna ja sõprade järgi on juba pehmelt öeldes kohutavalt suureks paisunud. Rääkimata sellest, et isegi üks päev ilma Ardota tahab hinge seest närida...

Nii et varsti külmetame juba kõik koos!!! Kuigi ma selle ilma peale üritan mitte niiväga mõelda praegu...


*K*

Tahan lennnaataaaa.... paraglidingust

Avastasin just, et mul on siin arvutis ühed pildid, mida ma teile näidanud ei olegi. Nüüd näitan!
Nimelt toimus siin Phuketil, Promthep Cape´i juures, mai lõpus kolmepäevane Phuket Fun Fly ehk paraglidingu võistlus. Ma ei teagi, kas sõnal "paragliding" Eesti keeles vaste on olemas, aga ma usun, et tegu on nii rahvusvahelise sõnaga, et võib seda kah kasutada!

Lahtiseletatult tähendab paragliding vastava varustusega ilma mootorita õhus hõljumist. Varustus koosneb põhimõtteliselt istetoolist ehk sadulast, kus sõitja istub rihmadega kinnitatult ja naudib mugavalt vaadet ning tiivast, mis tuule alla võtab ning mille tõttu kogu kaadervärk kolaki õhust alla ei saja. Start antakse maast jalgadega ja õhus püsitakse tänu tuulele, õhuvooludele ja temperatuurile. Kogu kremplit juhitakse kätega tiiva küljes olevaid peenikesi nööre sikutades. Lähedalt vaadates tundus olevat väga peen kunst, aga samas ka tohutult fun!

Vaadake ise!

Stardipaik Tuulikumägi, maanduti Nai Harni randa


Minek!


Alati on keegi, kellel võssa kisub! Tuul süüdi, selge see!


Lendameeee!


Tuul oli vähemalt sel päeval, kui meie kohal käisime, korralik ja lugesin hiljem tähtsatest allikatest, et lennukiiruseks saavutati 8-25 km/h!
Oli ka näha, et tugev tuul ja õhuvoolud põhjustasid kohati kõvasti mässamist ja sõlmes nööre.


Tseki tehnikat!
See kutt muide oli pähe võtnud, et just tema peab olema kõikide parimate võistluspiltide peal, sest mitte keegi teine ei tiirutanud 20 mintsa inimeste peade kohal ja ei poseerinud vasakult ja paremalt ega keeranud tagumikku kaamerate suunas!






Selle venna puhul tekkis kahtlus, kas ta mitte iga hetk lainetesse ei sulpsata... Aga ei, tegelikult oli ta siiski ohutus kõrguses.


Pillid kotti, homme jälle!


Võistluse ajal toimus ka teine võistlus - nimelt fotograafidele. Canoni fotovõistluse võitja sai auhinnaks suure hunniku bahte, mis nagu altpoolt näha, pani jukud hoolega pilte klõpsima küll! Oi musi, oleks sina siin olnud...



Mõned kadestamisväärsed loodusvaated :P



Mulle hästi meeldib see roheline krõmpsuv salatilaik keset pruuni mäge


Tegemist oli esimese samalaadse võistlusega siin. Võistlejaid oli kokku 49 ja need olid lisaks Taile tulnud kohale Euroopast, Indoneesiast, Jaapanist ja Uus-Meremaalt. Võistluse eesmärk ei olnud niivõrd rangelt omavahel võistelda, kui pigem promoda turismi ja seda vahvat spordiala. Seda toetab ka asjaolu, et kolme võistluspäeva jooksul toimusid ka akrobaatika,- triki- ja kostüümishowd.

Phuketil on paragliding muutumas üha populaarsemaks ja positiivne on see, et seda saab proovida ka iga maalt ja hobusega tulnud turist! Üksi siis muidugi sõita ja juhtida ei lasta. Tühja sest turistist, aga puu otsas rebestatud või merepõhja vajunud varustusest on kahju! Varustuse hind on ca 95-200 tuhat bahti! Sõidetakse koos instruktoriga ning suts sõitu (ma ei mäleta kas see oli 30 min või veel vähem) maksab 3000 bahti!

Kui ma enam erinevatel põhjustel langevarjuhüpet ja benjit proovida ei taha, siis selle triki teeks küll ära :P Põnevust ja adrenaliini parasjagu ja kuhjaga üle ka!

*K*

Juuksur - vähem karvu, vähem närve!

Juuksuril Tais on ka ikka täiesti Tai tegu ja nägu. Ehk siis kõik tahavad omast arust parimat, aga tulemus on ikka nii nagu alati - jama. Õnneks! ei ole aga vussis mitte minu soeng, vaid tõsiasi, et raha natuke rohkem küsiti kui oleks pidanud.
Lugu ise oli järgmine.

Olen juba mõnda aega mõelnud, et võiks lasta siin oma juukseotsi lõigata. Lühemaks nüüd just ei ole vaja, aga veidike ühtlustama peab ju ikka aeg-ajalt. Ma siin Patongis ühtegi sellist kohta ei teadnud, kuhu joonelt suunduda ja jalutasin kõigepealt läbi mõned tänavad, kus teadsin salongid asuvat. Bjuuti saloon ja heerkatt kirjad olid täiesti olemas, aga kohad ise millised! Pisike uberik, sisustus aegunud, must ja tütarlapsed, kes ukse ees kliente massaazile ja pediküürile kutsuvad, meenutasid pigem neid tütrlapsi, kes sinuga 200 bahti eest igasugu trikke teha võivad. Teate küll, mis ma mõtlen eks! Meestel on küll ilmselt oht suurem kuskile tahatuppa kusheti peale sattuda kui mul, aga mind ikkagi hirmutas natuke mõte, et kääre pole need inimesed oma elus veel peos hoidnud. No eks ma tõenäoliselt natuke liialdan ja kellelgi on nad kõrva küljest tüki kääridega ikka ära naksanud, aga no mina oma pead päris igasugusesse kohta ei usalda...

Korraliku salongi, kus oli Loreali kiri ukse peal ja puha, leidsin ranna-äärse tee äärest ühest kaubanduskeskusest. Hinnakiri suurelt väljas Haircut ja wash 250 bahti. Okei, on natuke kallim, kui võiks, mina oleks tahtnud 200 bahtiga saada, aga kui mul on valida urgas ja 200 bahti või kobe koht ja 250 siis ma väga pikalt ei vali. Mis on minu puhul ikka väga haruldane :D Ja juuksurtibi nägi kohe päris juuksuri moodi välja oma kergelt triibutatud juustega. Taidele muide minu meelest väga sobivad loomulikust veidi heledamat tooni triibud. Aga mitte siis pott blondeerijat pähe nagu ma teile juba kirjutanud olen ka...

Astusin uksest sisse, ütlesin "haircut" ja kohe suruti mind mingisse tooli pikali (just jah pikali!) ja kukuti pead kraapima. Olen Ardolt ja ka teistelt kuulnud, mismoodi nad pesemise ajal võrratut peamassaazi nautida on saanud ja võrdlesin... Noh, minu oma oli siis selline karm massaaz, ütleme nii. Shampoonitati 3 korda! Ma ausõna nii rasvapea ei olnud....
Seejärel istusin tooli, seletasin ja näitasin ära kust kui palju lõigata ja tibi hakkas mu juukseid föönitama. Möllas ja kammis ja föönitas seal jupp aega, nii et ma nägin juba enne lõikust välja nagu üks äralakutud silkysleeki Tai tüdruk. Lõikusega võin ma muidu väga rahule jääda, seda ta oskas ja tulemus on hetkel küll selline nagu ootasin. Ja pärast lõikamist kammiti ja föönitati mu jumalast kuivi juukseid veel üks viis minutit. Ma enam ausõna ei imesta, miks neil siin kõigil nii pulksirged juuksed on!

Lõbusaks läks jälle siis, kui ma maksma ja lahkuma hakkasin. Toksis mulle kalkulaatori peal hinna 400 bahti. Woohoo, mis sai 250-st millega te seal ukse ees oma asju reklaamite!?
Jajaaa, 250 kehtib meestele ja siis kui on väga lühikesed juuksed. Sinul on nii pikad.
Ahnii. Aga miks teil on siis kirjas Haircut ja wash 250. Mitte men 250 ja women 400!!? Muidu on igalpool salongides hinnad eraldi meestele ja naistele, vähemalt lõikuse osas. Ja no föönitamise eest, eriti kui te ei küsigi, kas on vaja kuivatada, 150 bahti võtta on sama kui juveelipoodi röövida!

Ei-ei, ikka kaks inimest seletavad võidu vigases inglise keeles, et ikka sul pikad juuksed ja nii palju pidi föönitama ja meestel on ilma föönitamiseta jne. Oleks siis keegi mokaotsast maininud, et föönitamine on lisatasu eest, kas me ikka teeme seda, aga ei - Tais selliseid asju ometigi ei juhtu! Ja mina ju ei palunud, et te pool päeva kuivatamise ja kammimise peale kulutaksite...
No okei, kodus oleks ma sellistele kohe Tarbijakaitse kaela saatnud, sest selge see, et mul oli õigus. Vaatasid, et taas mingi tibiturist ja nii mõnna on talt raha röövida. Aga siin ei ole suurt midagi oma selle õigusega pihta hakata. Kuna ma seal ka omaltpoolt veidike argumenteerisin, et nii vähe lõikasite jne, siis saime kokkuleppele, et maksan 300 bahti. Mis on ilmselgelt rohkem, kui ma oleks tahtnud siin mingi juukseotste lõikuse eest maksta, aga selle 50 bahti pärast ma lihtsalt ei viitsinud mingit maailmasõda alustada. Ja lõikas ta ju hästi! Kuigi, kui nüüd natuke norida, siis ma tukka palusin häästi natuke servast näksata, tema läks aga ahneks ja võttis natuke liiga suure ampsu. Aga õnneks kole nagu öö ma selle tõttu ei ole.

Tai on ikka imede maa. Mõnikord juhtub nii, et naisel on püksis noku ja mõnikord nii, et tuleb maksta hoopis teisi numbreid, kui hinnakirjas märgitud on. This is Thailand. Mina enam ei imesta :)

*K*

Lainetest ja stringidega mehest

Täna hommikul käisin ma Karoni rannas (see on siis järgmine suurem rand Patongist lõuna pool) väikesel trainingul ja võtsin kohe hea meelega fotoka kaasa, et teile toredaid suuri laineid pildistada. Ja noh musile ka, ma juba sain riielda, et ma pilte ei viitsi teha üldse :D

Nädal aega on siin korralik päikeseline rannailm olnud (mõistan, kui te mind ei usu, ilmateade kipub tõde varjama ja ainult pilvi ja välgunooli näitama!) ja eile oli üle pika aja jälle üks selline päev, kus päikesega pooleks sai ka vihma. Minu roosa vihmakeep on õnnelik! Ja täna hommikul oli päike peidus kuskil paksude pilvede vahel, tuul oli tugev ja kõik oli hall. Ja lained olid suuured!

Take a look at thaat!




Ei saa kahjuks ka öelda, et rannas just väga palju rahvast oleks olnud


Mõned siiski olid ja leidus ka neid, kes julgesid ennast vette kastma minna. Mina sealhulgas... oi, see ei olnud hea mõte! Jõudsin minna kuni põlvedeni vette ja sealt edasi ei saanud enam ühtegi sammu teha, sest lained olid nii tugevad. Ja kui juba põlvini vees olles lõi laine tugevalt vastu rinda, siis kõhuni vees olles oleks vist koguaeg vesi üle pea laksanud.
Sattusin kõrvuti vette minema ühe keskealise paariga - mees nagu ikka, oli julgem ja sai ka selle eest kähku oma palga. Ehk siis sel ajal, kui naine alles käsi märjaks kastis, oli pere meespool juba üsna kõvasti lainemöllus räsida saanud.
Mina seisin seal põlvini vees ja mõtlesin, mis nipiga oleks võimalik mõni ujumisliigutus teha, kui korraga lajatas laine mulle lätaki! sellise hooga nagu tahaks läbi seina tungida. Mina lendasin selili, olin ülekere vee all ja laine kandis mind oma mitu pikka meetrit kalda poole nii, et ma toetusin mööda põhjaliiva libisedes küünarnukkide peale. Tulemus - kilo liiva püksis ja ära hõõrutud küünarnukid. Veest välja ja koju ära!

Aga ikkagi tore oli. Ja see on "tore", et ma täiesti punane olen praegu. Kes see ikka usub hoiatusi, et päike ka läbi pilvede võtab. Ja kui ka natuke uskuda, siis no läbi NII paksude pilvede ta ju ikka ei võta! Aga võtab. Teretulemast tagasi päevitusrandid, tugevamad kui kunagi varem!

Positiivne on see, et vetelpääste oli vähemalt Karoni rannas täiesti olemas!
Negatiivne on see, et see vetelpääste jalutas ringi ja vahtis pigem oma varbaid, kui lainetes võitlevaid turiste... Halloo, meri on teisel pool!
Oleks siis vähemalt sama seksikaski kui Baywatch...


Kui lainetes rulludes päris suunataju kaotada, võib ka kohaliku fishermanni õnge otsa sattuda!


Sellest viimasest vennast, kes vees on, käis päris mitu korda suur laine üle :D
Kala ma ei näinud, et nad saanud oleks, pure fun järelikult!

Igasugust friikshowd oli ka täna kuidagi palju rannas näha. See, et jaapanlased paksude riiete ja vihmavarjudega rannapiirkonnas ringi liiguvad ja liivast naise rindu voolivad, on nende eripära. Aga see, et valged inimesed (ehk heleda naha ja blondi poole kalduvate juustega) rannas, kui ei ole ei päikest ega ka mitte mingitki lootust vihma saada, vihmavarju peakohal kandes ringi kõnnivad, on no pehmelt öeldes kummaline. Neist üks kusjuures teismeline poiss.
Või siis näiteks NÖÖRSTRINGIDEGA väga paks ja vähkpunaseks päevitunud vanem mees teeb vees liigutusi, nagu tahaks noh.. seda raskemat häda teha. Tegelikult ma arvan, tahtis ta ennast ohutult märjaks kasta, olles hommikusöögi kõrvale mõned Singha õlled limpsanud, aga samas ega kindel olla ei saa ju kaa!

Kes hooajal käinud on, ei mäleta ilmselt, et rand päris sellise kraamiga kaetud oleks olnud:


Sattusin ka peale ühele õppusele (ma arvan, et seda see oli), kus valged tüübid jetidega ja ka ujudes suurtes lainetes poide vahel ringi rapsisid ja mingit tähtsat asja ajasid. Ja kaldal lehvisid punased lipud kirjaga "resque".
Nüüd ma saan aru, miks Karoni rannas turistidele enam jetisid ei laenutata... Patongis on lained väiksemad ja turist saab ka kangelast mängida.


Huvitav oli see, et vees mässasid jetide ja poidega valged mehed, aga au tundub, et said hoopiski kohalikud kuplipead


Huvi pärast kimasin ka järgmisesse randa Katale, kus tahtmist lainetes liuglevat meritähte mängida samuti ei tekkinud...


Muidu, kui siin need kõvemad ja vingemad vihmasajud olid, siis nägid teed mu hotelli juures välja sellised


Ja paaril korral tuli tänavat pidi käies läbi kahlata poolde säärde ulatuvast lombist, sest muud teed lihtsalt ei olnud. Kui lombis asuv prügihunnik ja üks kilekott varba vahel välja arvata, oli see kah täiesti üleelatav...

Ma sõin just ära, otse karbist ja lusikaga muide, suure hunniku sulatatud juustu ja jõin peale kohalikku valget veini, nii et mul on nüüd süda paha. Juustust, mitte veinist... Homme jätkan Eestist saadetud ülihea rabarberikoogi (ema tehtud!) ja singiga ja kirjutan jälle!

PS kohalik vein Lakeville juua ei kõlba. Kunagi proovisime punast, nüüd andsin veel valgele ka võimaluse. Noh, peab ju olema avatud ja proovima erinevaid asju, kas nüüd sealhulgas ka potentsiaalset solki, ma ei tea, aga jaah.. veini heaks juua ei õnnestu mitte.


*K*