Kui ma siin ühes varasemas postituses märkisin, et ämblikud on jõledad ja prussakad on kökimöki, siis nüüd ma tahakse seda prussakate poolt natuke täpsustada. Tänava peal või kaugelt vaadates on jah kökimöki, aga...
Eile õhtul oma toas olles nägin peeglist, kuidas minu seljataga oleva vannitoa ukse (selline horisontaalsete peenikeste avadega uks) ühest avast poeb vannitoast tuppa üks jõle elukas! Jubesuur prussakas! Pakun, et mingi 7-8cm, lisaks pikad ja rõvedad tundlad ja koivad. Mina täiesti tardusin ja vaatasin, mismoodi ta sujuva lennuga rõduukse kardina peale maadus ja käbedalt kõrgemale kardinapuu juurde sibas. Ma ei tea, kui kaua ma seal ühe koha peal seisin, aga natuke pidin ennast koguma küll. Selline elukas ja minu toas! Ja mina olen siin üksi! Ja midagi tuleb ju teha selle elukaga! Ma ei saa teda ju lihtsalt sinna kardina külge jätta! Issandkuijube! Olen ikka emane küll eksju :)
Minu peas valmis selline sõjaplaan, et haarasin kätte ajakirja ja klaasipuhastussprei ning lähenesin vaikselt rõduuksele, et see kiiresti avada ja siis mingitmoodi see elukas sealt välja saada. Uks lahti, kardin raputatud ja vaikus.... ja siis elukas ilmus hoopis kuskilt kolmandast kohast välja! Pritsisin teda klaasipuhastusvedelikuga ja hüppasin eemale. Tean, et korralik putukamürk neid prussakaid ikka tapab, aga selle minu sprei peale ei hakanud vend isegi mitte köhima. Hoopis ründas mind!!! Lendas mulle vastu õlga päris kõvasti, ise veel sumises või kirus midagi sitikakeeles ja siis maandus uuesti kardina peale ja sibas samasse kohta seal üleval. Mina olin selleks ajaks jõudnud ehmatusest kõik käes olnud asjad maha visata ja korralikult kiljuda. Oh mammamia!!! Ma sellepärast igasugu sitikaid et salli, et nad ei oska vaikselt omi asju ajada, vaid peavad ikka inimese peale ronima. Sain tõestuse, et suured prussakad ei ole ka mitte teisest puust.
Nüüd ma enam ennast kaua koguda ei saanud, ilmselt oli mu vastane ennast juba võitluslainele häälestanud ja puges sealt kardinapuu tagant välja ja kükitas kardina peal. Mina seisin, paremas käes ajakirja Marie Claire veebruarikuine väljaanne ning vasakus hotelli väikene sinine padi (ärge jumala eest küsige miks) ja nägin järgmisel hetkel kuidas elukas lendas keset tuba asuva lambi peale ja seejärel hakkas toa laes suuri ringe tegema vahepeal minu poole sööstes.
Mina vehkisin täiesti ennastunustavalt oma ajakirja ja padjaga. Oleksin tahtnud ennast kõrvalt näha! Ilmselt meenutasin sõdalast mõnest vanaaja sõjafilmist, kus käib äge lahing ja vennad vehivad mõõkadega paremale ja vasakule ja ma alati imestan, mismoodi nad seal omadel päid maha ei löö....
Minul ühtegi oma ei olnud, kes oleks võinud pihta saada, noh, padjaga poleks ju hullu ka :) ja sain mingil hetkel selle sitika põrandale löödud. Viskasin talle ajakirja peale, aga see sellise eluka liikumist väga ei takistanud. Juba nägin, kuidas tema tundlad ajakirja alt välja hakkasid piiluma. Nii - ajakirjale lendas peale see padi ja sinna otsa veel mina. Trampisin nagu pöörane elevant ja minu vastane oli lapikust lapikum. Jummal tänatud! Pühkisin ta siis rõdule ja olin üks tunnike-paar veel täiesti endast väljas. Ausõna, oleks ma 10 aastat vanem, oleks ma tõsiselt infarkti ka saanud.
Ja täna hommikul laipa minu rõdul ei olnud.. Ma loodan, et tegemist ei ole ulmefilmiga, kus venna jalad keha juurde sibavad ja elukas taas ellu ärkab....
*K*
Eile õhtul oma toas olles nägin peeglist, kuidas minu seljataga oleva vannitoa ukse (selline horisontaalsete peenikeste avadega uks) ühest avast poeb vannitoast tuppa üks jõle elukas! Jubesuur prussakas! Pakun, et mingi 7-8cm, lisaks pikad ja rõvedad tundlad ja koivad. Mina täiesti tardusin ja vaatasin, mismoodi ta sujuva lennuga rõduukse kardina peale maadus ja käbedalt kõrgemale kardinapuu juurde sibas. Ma ei tea, kui kaua ma seal ühe koha peal seisin, aga natuke pidin ennast koguma küll. Selline elukas ja minu toas! Ja mina olen siin üksi! Ja midagi tuleb ju teha selle elukaga! Ma ei saa teda ju lihtsalt sinna kardina külge jätta! Issandkuijube! Olen ikka emane küll eksju :)
Minu peas valmis selline sõjaplaan, et haarasin kätte ajakirja ja klaasipuhastussprei ning lähenesin vaikselt rõduuksele, et see kiiresti avada ja siis mingitmoodi see elukas sealt välja saada. Uks lahti, kardin raputatud ja vaikus.... ja siis elukas ilmus hoopis kuskilt kolmandast kohast välja! Pritsisin teda klaasipuhastusvedelikuga ja hüppasin eemale. Tean, et korralik putukamürk neid prussakaid ikka tapab, aga selle minu sprei peale ei hakanud vend isegi mitte köhima. Hoopis ründas mind!!! Lendas mulle vastu õlga päris kõvasti, ise veel sumises või kirus midagi sitikakeeles ja siis maandus uuesti kardina peale ja sibas samasse kohta seal üleval. Mina olin selleks ajaks jõudnud ehmatusest kõik käes olnud asjad maha visata ja korralikult kiljuda. Oh mammamia!!! Ma sellepärast igasugu sitikaid et salli, et nad ei oska vaikselt omi asju ajada, vaid peavad ikka inimese peale ronima. Sain tõestuse, et suured prussakad ei ole ka mitte teisest puust.
Nüüd ma enam ennast kaua koguda ei saanud, ilmselt oli mu vastane ennast juba võitluslainele häälestanud ja puges sealt kardinapuu tagant välja ja kükitas kardina peal. Mina seisin, paremas käes ajakirja Marie Claire veebruarikuine väljaanne ning vasakus hotelli väikene sinine padi (ärge jumala eest küsige miks) ja nägin järgmisel hetkel kuidas elukas lendas keset tuba asuva lambi peale ja seejärel hakkas toa laes suuri ringe tegema vahepeal minu poole sööstes.
Mina vehkisin täiesti ennastunustavalt oma ajakirja ja padjaga. Oleksin tahtnud ennast kõrvalt näha! Ilmselt meenutasin sõdalast mõnest vanaaja sõjafilmist, kus käib äge lahing ja vennad vehivad mõõkadega paremale ja vasakule ja ma alati imestan, mismoodi nad seal omadel päid maha ei löö....
Minul ühtegi oma ei olnud, kes oleks võinud pihta saada, noh, padjaga poleks ju hullu ka :) ja sain mingil hetkel selle sitika põrandale löödud. Viskasin talle ajakirja peale, aga see sellise eluka liikumist väga ei takistanud. Juba nägin, kuidas tema tundlad ajakirja alt välja hakkasid piiluma. Nii - ajakirjale lendas peale see padi ja sinna otsa veel mina. Trampisin nagu pöörane elevant ja minu vastane oli lapikust lapikum. Jummal tänatud! Pühkisin ta siis rõdule ja olin üks tunnike-paar veel täiesti endast väljas. Ausõna, oleks ma 10 aastat vanem, oleks ma tõsiselt infarkti ka saanud.
Ja täna hommikul laipa minu rõdul ei olnud.. Ma loodan, et tegemist ei ole ulmefilmiga, kus venna jalad keha juurde sibavad ja elukas taas ellu ärkab....
*K*
0 comments:
Post a Comment