Näiteks esmaspäeval oli mul nii hull spordipäev, et sellesarnast ei mäleta keskkooliajast ka...
Kui Ardo läks Eestisse, viis ta siit lapsele shortsid. Kahjuks oli poiss pärast viimast mõõtmist mõne sentimeetri kasvanud ja püksid... olid ikka samasuured ja vanade mõõtude järgi. Ehk siis väikesed natuke. Tuli minul siis uued ja suuremad samasugused püksid asemele leida ja need kohvrisse pista ühele tuttavale, kes esmaspäeval Eesti poole lendu panema pidi. Pühapäevaks planeeritud püksiostmine Phuket Towni ööturul jäi kahjuks ära, sest ma omale mingi tõve külge olin hankinud ja shoppamise asemel voodis pidin piinlema. Ei jäänud siis muud üle, kui esmaspäeva hommikul siin Patongis püksiost ära teha. Siin on kah üks turuke, kust me varem oleme riideid ostnud ja Patongi kohta annab siin väga hästi kaubelda, kuigi esimesed hinnad, mis ette antakse on tegelikest isegi viis korda kõrgemad! Aga kui hindu tead, siis iseenesest nagu probleemi ei ole. Või siis ei tohiks olla...
Eelmine kord maksime pükste eest 220 bahti ja seekord, tee, mis tahad, mitte keegi hinda alla 350 ei lase. 350, 380, 400 jne. Mismõttes nägu! Käisin terve turu läbi ja kauplesin nii, et maa must ja silme eest ka must. Räägivad mulle oma guud kualitist ja no ei kuku hind sinnakanti, kuhu mina tahan. Ja kui mainisin, et eelmine kord sai nagu 220 makstud, siis sai see turutäis müüjaid sõna otseses mõttes naerukrambid...
Mina kõva mutt, alla ei anna. Kappasin järgmisele turule. Seal selliseid pükse üldse polnud!
Siis seadsin suuna mere-äärse tänava äärde, kus teadsin ka palju poode-müügilette olevat. Vahpeal sain teada, et shoppamiseks on mul eeldatust 1 tund vähem aega, sest et tuttava takso lennujaama läheb kell 15 mitte 16...
Panin turbokäigu peale, leidsin poed, kus õiged püksid olemas ja ei jäänud mul muud üle kui ikkagi alistuda ja osta püksid 350 bahtiga. Te võite mõelda küll, et ma olen täielik debiilik, et torman mööda linna ringi 130 bahti pärast, mis Eesti mõistes ei ole mingi raha. Aga kui nii odavas riigis nagu Tai elada, omandab ka väike raha hoopis teistsuguse väärtuse. Nii et irvitamine jätta!
Sain oma püksid, olin eluõnnelik ja mul oli veel pool tundi aega, et jõuda kokkulepitud kohta. Kõndisin veidi poodidest eemale ja istusin ühe pingi peale, et panna püksid ja Ardole ostetud särk ühte kotti ja mis ma näen!!! Mina hull olin sealt püksipoest suures osturõõmus niimoodi minema jooksnud, et ei näinud pükste tagaküljel olevat kangadefekti. See ei olnud küll nii suur ja nähtav ja poisil omal oleks sellest täiesti kama kaks, aga ikkagi.... Jooksin poe poole tagasi, ega ma ju ei mäletanud ka, milline letike neist sajast see selle pika tee ääres täpselt oli. Leidsin õnneks õige augu ja soovisin siis püksipaari vahetada teise samasuguse vastu. Küll neil olid teised kliendid, siis nad mulisesid niisama (ega neile ju ei meeldi probleemidega tegeleda nagu ma ka varem kirjutanud olen), siis otsiti, ei olnud, müüja kadus minema, tuli tagasi, otsis veel, siis nad kraapisid kangast, et ah tuleb pestes ära. Hallooooo, kangadefekt ei tule pestes välja!
Kulus u 15 min, kuni nad said teada, et neil ikkagi teisi samasuguseid pükse ei ole ja nad olid piisavalt taibukad, et selleks hetkeks mõista, et ma neid defektiga pükse ka ikkagi väga ei taha. Sain raha tagasi.
Nüüd mul oli 15 min aega, et jõuda mitme kilomeetri kaugusele. Leppisin juba mõttega, et seekord jäävad püksid saatmata. Hakkasin lippama ja tee ääres nägin veel kohta, kus neid pükse müüdi. Pole õiget suurust. Ok, lippan edasi. Pole õiget värvi. Ok, jooksen edasi! Ja siis oli!!!! Ja hind 400. No minge metsa. Seletan veel onule, et need lapsele, kes lasvab iga päev ja ülehomme võibolla ei saa enam pükse jalgagi panna, sest need on väikseks jäänud, et ma ei maksa nii palju. Ei midagi. Ja lõpuks, ma ei tea miks, ta lihtsalt alistus ja sain oma püksid 350ga!!! Ja nüüd mul oli 4 minutit aega, et jõuda veel püksid anda takso peale! Sain mingi venna tee äärest, kes mu 40 bahti ja 2 minutiga kohale viis ja saaga sai õnneliku lõpu! Huhhhhhhhhhhhhhhh............
Oi kuidas ma armastasin peale seda jooksmist oma konditsioneeriga tuba ja Ardo Weekendi patja, mida on hea jahedas voodis nusserdada!
Eile õhtul, aga mulle tundub, üritasid kolm Tai tsikki minu sõrmest abielusõrmust pihta panna. Tulid kolmekesi minu juurde ja hakkasid pihta, oo juu aar soo bjuutiful, soo naiss feiss ja pla plaa. Ütlesid oma nimed, surusime kätt ja enam nad seda mul lahti ei lasknud. Küll silitas ja musitas üks ja siis teine ja ikka jutt käis juurde: ai laik juu sõu matsh ja mai friend laik juu sõu matsh jne jne. Lõputult... Mul hakkas imelik ja tõmbasin oma käe ära.
Iseenesest ei ole olukorras midagi imelikku, eks need Tai tsikid käivad mind ikka vahest kraapimas. Olgugi, et ma enam blond ei ole, ei ole ma ka päris pilusilm mitte ja see teadagi, on nende silmale jube ilus vaadata.
Need, kes on abielus, teavad, milline tohutu emotsionaalne väärtus sellel sõrmusel on, nii et selle võimalik varastamine väga naerma ei aja. No ma ei tea, võibolla ma pingutan üle, aga ei jäänud sellest sõpruseloomisest head maiku!
Illustratsiooni mõttes panen siia paar pilti sellest toredast ööturust, kuhu ma kahjuks ei jõudnud!
*K*
0 comments:
Post a Comment