8 kuud! Ja üks uudis ka!

Eile oli 20 juuni, mis tähendab seda, et olen Phuketil veetnud juba täpselt 8 kuud (saabusime siia Ardoga 20 oktoobril)! Päris staazikas paradiisitaja olen, eksju. Kuigi, kui tagantjärgi mõelda, siis tundub see aeg ikka väga lühikesena. Üldse lendab aeg nii vastikult kiiresti, varsti olen juba 70 ja pooled tähtsad asjad elus on tegemata!

Viimased 1,5 kuud siinoldud ajast olen ma veetnud üksi. Õhtulehe lugejad ja ajakirjanikud olid muidugi esimesed, kelle peakesi hakkas painama küsimus - mis põrgu päralt ma siin üksi passin? Aga tegelikult on ju kõik uudishimulikud :)
Selle aja on mind siin kinni hoidnud mõningased tööasjad, millega praeguseks on enamvähem ühel pool. Lisaks ka asjaolu, et ma olen saanud päris palju huvitavaid ja ka vähem huvitavaid tööpakkumisi. Muuhulgas näiteks nii Iirimaale, Singapuri, Phi-Phi saartele kui ka veel ühte põnevasse Aasia riiki. Sellisesse, kus näiteks valgel naisel üksinda ringi kõndida ei soovitata. Sellisesse, kus vaesus pidavat olema veel suurem kui näiteks Indias.

Pakkumine oli nii hea, et sellest ka väga normaalne inimene naljalt keeldunud ei oleks. Aga mina ju olengi selline natuke kiiksuga, kes armastab natuke räpaseid maid ja kohti, kus kerjused jalust ründavad.
Ehk siis lugu jätkus nii, et pidasime nädalaid kestvaid läbirääkisimisi (sest et Aasia riikides tumbajumbadel ei käi asjad 1-2-3 nagu meil Euroopas) ning asi jõudis isegi lepingu allkirjastamiseni. Nende poolt sai see viimane samm tehtud. Minu poolt mitte.

Pärast kõikide asjaolude, mida oli väga väga palju, kaalumist otsustasime aga siiski hoopis kojutulemise kasuks. Töökoht oleks muuhulgas eeldanud enda sidumist selle riigiga veidi pikemaks ajaks ning ma oleksin pidanud lendama sinna Phuketilt otse, koju oleksin saanud esimest korda ilmselt alles kolme kuu pärast. Ardo oleks muidugi suve lõpus minu juurde tulnud, aga ikkagi...

Ehk siis jaaa, lugesite õigesti, MA TULEN ÄRA KOJU!!!
Vähemalt mõneks ajaks.
Lennupilet on juba broneeritud ja 1 juuli on see päev, kui ma heidan viimase pilgu lennuki pisikesest aknast kaunile Phuketile. Eks tulevik näitab, kas ja millal siia tagasi tuleme. Plaane on palju, kahjuks liigagi palju :)

Kojutuleku üle on mul tohutult hea meel, sest et igatsus perekonna ja sõprade järgi on juba pehmelt öeldes kohutavalt suureks paisunud. Rääkimata sellest, et isegi üks päev ilma Ardota tahab hinge seest närida...

Nii et varsti külmetame juba kõik koos!!! Kuigi ma selle ilma peale üritan mitte niiväga mõelda praegu...


*K*