Kas te kujutate ette kui palju asju võib kahel inimesel koguneda ca poole aastaga? K-o-h-u-t-a-v! Mina ei kujutanud. Ja tõde ehk hunnikut oli valus vaadata. Need, kes ise mõne aja välismaal elanud, ilmselt mõistavad, millest jutt. Kogunenud on kõike alates supilusikatest, pesulõksudest ja voodipesust lõpetades arvuti monitori, ventilaatori ja wifiruuteriga. Ma olen lihtsalt südamest rõõmus, et me siin olles veel suuremaid asju kokku ei ostnud ja investeerisime ainult sellesse, ilma milleta tõesti ei saanud. Aimasin juba ammu, et kogu selle kraami ärapaigutamise ning koju Eestisse toimetamisega võib probleeme tekkida. Jep, tekkiski.
Selge see, et lennufirmade poole aksepteeritava 20 kilo sisse kogu elu ära ei mahu. Lõputult suur abi oli muide Kristiinest, kes Eestis käies nii muuseas meie arvuti monitori kaasa võttis!
Ja kõiki asju ei olegi mõtet Eestisse viia. Näiteks veekeetja - mul on see kodus olemas, kaks tükki isegi. Pluss siin maksis veekeetja alla 100 krooni, nii et selle transport läheks juba kallimaks, kui asi ise väärt on. Ja nii on paljude muude asjadega ka. Õnneks tulid mulle appi Jana ja Martin, kes oma suures majas minu ja Ardo kompsudele koha leidsid. Võimalik, et oleme siin peagi tagasi ja siis on kõik vajalik meid juba ootamas.
Nii et ports kilakola sai kolitud rolleritega Patongist Rawaile. Eriti meenutamistväärt on minu sõit rohkem kui 15 km kaugusele koos lestadega. Noh need, millega ujumas ja sukeldumas käiakse. Need on mul üsna pikad ja kobakad ja mitte kuskile seal rolleri küljes ei olnud neid riputada ega kinnitada. Nii nad mul seal kahe jala vahel loksusid ja lausa ime, et ma nendega sihtpunkti kohale jõudsin ja et mõni madu või kilpkonn praegu mu lesta sisse kuskil kraavis pesa ei punu.
Teine ports asju, mis natuke vajalikumad, kui riidepuu, mida niigi kodus kapp täis on, asusid täna postipakiga Eesti poole teele. Põhjalik, ja samas kohati otsustusvõimetu, nagu ma olen, läks mul nii omavahel öeldes ikka suht jupp aega, et siin viimastel päevadel ära jagada asjad - mis jäävad siia teiste juurde hoiule ja soovijatele kasutamiseks, mis lähevad postipakki, mis prügikasti ja mis tulevad koos minuga kohvris Eestisse. Huhh, hull töö on see ikka, ärge naerge onju! Ma täna hommikul riideid sorteerides soovisin jubedalt, et Ardo oleks siin ja konkreetselt mind paika paneks. Et seda sa enam selga ei pane, viska minema! Aga jah, ma olen enda üle uhke!
Postipakk komplekteeritud, oli vaja see postkontorisse toimetada. Patongi postkontor asub minu hotellist u 15 min jalutuskäigu kaugusel, mis on kökimöki minusugusele jalutamishullule, aga kast ise tuli üsna raske. Tõsta jõudsin, aga no raske oli. Autot mul ei ole, rolleriga ma üksi ei saaks (ega ma India naine ei ole, et ma kasti pähe seon ja vabalt nägusid tegemata ringi põristan), tuk-tuk on hirmkallis. Ainuke lootus oli see, et mõni mototakso mind peale korjata tahab. Aga ei tahtnud. Ju nad arvasid, et ma oma suure kastiga nende rolleri lihtsalt laiaks litsun. Nii ma siis kõmpisin ja puhkasin, kõmpisin ja puhkasin jne jne. Jõudsin kohale!
Kui ma enne arvasin, et kast kaalub ca 6-7 kilo, siis postkontoris kaal näitas hoopiski 10,8 kilo!!! Pole ime, et ma surnud olen ja mu käed nagu keedetud spagetid on! Saatelehte täites olid käed nii väsinud ja värisesid, et tähed tulid välja väga... noh tavapärasest märkimisväärselt konarlikumad. Aga ESTONIA kirjutasin eriti suurelt ja laialt :)
Ligi 11 kilose paki saatmine läks maksma 4720 bahti ehk ligi 1900 krooni. Jubeee!!! Mulle anti valida kahe variandi vahel - kas laevaga 2 kuud või lennukiga 10-14 päeva. Laevatransport oli poole soodsam, aga no kaks kuud ma oma suveriideid oodata ka väga ei plaaninud. Niikuinii ei ole nendega Eestis suurt midagi teha, aga septembrikuus need kätte saada on siiski päris ajuvaba. Hinnast veel niipalju, et jõulude ajal kingipakki koju saates võeti meil 1 kilo eest ca 700 bahti. Kui seekord oleks selline hind kasseeritud, oleks ma oma ligi 11 kiloga ennast ogaraks maksnud...
Teine, minu jaoks ehmatav, lugu leidis aset eile postkontorist asjade pakkimiseks tühja kasti tuues - nimelt avastasin kohale jõudes, et Patongi postkontor on varemetes, ainult seinad püsti ja miljon ehitusmeest peal. Hoidsin juba kahe käega peast kinni ja mõtlesin, et nüüd istun igavesti oma kasti otsas ja kõik jääb saatmata, kui mul vähemalt nii palju veel ahastusest oidu peas oli, et ma ehitusjukude käest küsisin, et kus siis nüüd postkontor on, kui te selle maha siin maha lammutanud olete. Ja siis selgus - ehitustandril, tellingute ja segupottide vahel oli trepike, mis viis üles, kus asuski see õnnistatud postkontor! Jeeee! Igaks juhuks veel küsisin, et kas homme (ehk siis täna) olete lahti, et ma kasti koos kraamiga ikka ära saan tuua. Kust ma tean, äkki on homme ainult muld ja paar naelajuppi selle koha peal, kus varem asus suur lahmakas, kahekorruseline postkontor :D
Nüüd, oma eelviimasel õhtul, istun ma siin järgmise, aga õnneks juba oluliselt väiksema, hunniku asjade keskel ja hoian pöidlaid ja varbaid, et see kõik kohvrisse ja lubatud kilode piiresse ära mahub. Nii et armsad sõbrad, kes tellisid mult papaiat ja kuivatatud kirsstomateid jne, mul on südamest hirrmus kahju, aga need asjad jäävad siiski Phuketile teid ennast tagasi ootama...
Ja siia all lõpetuseks panen ma lubatud pildi jaanipäevast, oma kuldmedalit väärt elu esimesest hüppest üle jaanitule.
*K*
Ja kõiki asju ei olegi mõtet Eestisse viia. Näiteks veekeetja - mul on see kodus olemas, kaks tükki isegi. Pluss siin maksis veekeetja alla 100 krooni, nii et selle transport läheks juba kallimaks, kui asi ise väärt on. Ja nii on paljude muude asjadega ka. Õnneks tulid mulle appi Jana ja Martin, kes oma suures majas minu ja Ardo kompsudele koha leidsid. Võimalik, et oleme siin peagi tagasi ja siis on kõik vajalik meid juba ootamas.
Nii et ports kilakola sai kolitud rolleritega Patongist Rawaile. Eriti meenutamistväärt on minu sõit rohkem kui 15 km kaugusele koos lestadega. Noh need, millega ujumas ja sukeldumas käiakse. Need on mul üsna pikad ja kobakad ja mitte kuskile seal rolleri küljes ei olnud neid riputada ega kinnitada. Nii nad mul seal kahe jala vahel loksusid ja lausa ime, et ma nendega sihtpunkti kohale jõudsin ja et mõni madu või kilpkonn praegu mu lesta sisse kuskil kraavis pesa ei punu.
Teine ports asju, mis natuke vajalikumad, kui riidepuu, mida niigi kodus kapp täis on, asusid täna postipakiga Eesti poole teele. Põhjalik, ja samas kohati otsustusvõimetu, nagu ma olen, läks mul nii omavahel öeldes ikka suht jupp aega, et siin viimastel päevadel ära jagada asjad - mis jäävad siia teiste juurde hoiule ja soovijatele kasutamiseks, mis lähevad postipakki, mis prügikasti ja mis tulevad koos minuga kohvris Eestisse. Huhh, hull töö on see ikka, ärge naerge onju! Ma täna hommikul riideid sorteerides soovisin jubedalt, et Ardo oleks siin ja konkreetselt mind paika paneks. Et seda sa enam selga ei pane, viska minema! Aga jah, ma olen enda üle uhke!
Postipakk komplekteeritud, oli vaja see postkontorisse toimetada. Patongi postkontor asub minu hotellist u 15 min jalutuskäigu kaugusel, mis on kökimöki minusugusele jalutamishullule, aga kast ise tuli üsna raske. Tõsta jõudsin, aga no raske oli. Autot mul ei ole, rolleriga ma üksi ei saaks (ega ma India naine ei ole, et ma kasti pähe seon ja vabalt nägusid tegemata ringi põristan), tuk-tuk on hirmkallis. Ainuke lootus oli see, et mõni mototakso mind peale korjata tahab. Aga ei tahtnud. Ju nad arvasid, et ma oma suure kastiga nende rolleri lihtsalt laiaks litsun. Nii ma siis kõmpisin ja puhkasin, kõmpisin ja puhkasin jne jne. Jõudsin kohale!
Kui ma enne arvasin, et kast kaalub ca 6-7 kilo, siis postkontoris kaal näitas hoopiski 10,8 kilo!!! Pole ime, et ma surnud olen ja mu käed nagu keedetud spagetid on! Saatelehte täites olid käed nii väsinud ja värisesid, et tähed tulid välja väga... noh tavapärasest märkimisväärselt konarlikumad. Aga ESTONIA kirjutasin eriti suurelt ja laialt :)
Ligi 11 kilose paki saatmine läks maksma 4720 bahti ehk ligi 1900 krooni. Jubeee!!! Mulle anti valida kahe variandi vahel - kas laevaga 2 kuud või lennukiga 10-14 päeva. Laevatransport oli poole soodsam, aga no kaks kuud ma oma suveriideid oodata ka väga ei plaaninud. Niikuinii ei ole nendega Eestis suurt midagi teha, aga septembrikuus need kätte saada on siiski päris ajuvaba. Hinnast veel niipalju, et jõulude ajal kingipakki koju saates võeti meil 1 kilo eest ca 700 bahti. Kui seekord oleks selline hind kasseeritud, oleks ma oma ligi 11 kiloga ennast ogaraks maksnud...
Teine, minu jaoks ehmatav, lugu leidis aset eile postkontorist asjade pakkimiseks tühja kasti tuues - nimelt avastasin kohale jõudes, et Patongi postkontor on varemetes, ainult seinad püsti ja miljon ehitusmeest peal. Hoidsin juba kahe käega peast kinni ja mõtlesin, et nüüd istun igavesti oma kasti otsas ja kõik jääb saatmata, kui mul vähemalt nii palju veel ahastusest oidu peas oli, et ma ehitusjukude käest küsisin, et kus siis nüüd postkontor on, kui te selle maha siin maha lammutanud olete. Ja siis selgus - ehitustandril, tellingute ja segupottide vahel oli trepike, mis viis üles, kus asuski see õnnistatud postkontor! Jeeee! Igaks juhuks veel küsisin, et kas homme (ehk siis täna) olete lahti, et ma kasti koos kraamiga ikka ära saan tuua. Kust ma tean, äkki on homme ainult muld ja paar naelajuppi selle koha peal, kus varem asus suur lahmakas, kahekorruseline postkontor :D
Nüüd, oma eelviimasel õhtul, istun ma siin järgmise, aga õnneks juba oluliselt väiksema, hunniku asjade keskel ja hoian pöidlaid ja varbaid, et see kõik kohvrisse ja lubatud kilode piiresse ära mahub. Nii et armsad sõbrad, kes tellisid mult papaiat ja kuivatatud kirsstomateid jne, mul on südamest hirrmus kahju, aga need asjad jäävad siiski Phuketile teid ennast tagasi ootama...
Ja siia all lõpetuseks panen ma lubatud pildi jaanipäevast, oma kuldmedalit väärt elu esimesest hüppest üle jaanitule.
*K*
0 comments:
Post a Comment