Põnev elu Tais!

Viimane päev paradiisis...

2010-06-30T14:06:00.049+03:00

Täna on minu viimane päev Phuketil. Juba vähem kui 6 tunni pärast tuleb takso ja viib mind lennujaama. Kui mõni terrorist või purskav vulkaan (ptüi-ptüi-ptüi) mind ei takista, võib ühte Kairi-nimelist alates reede hommikust Eestimaal ringi luusimas näha!

Tänane päev on suuremas osas möödnud asju pakkides. Õnneks oli mul aega ka teha mõnus jalutuskäik rannas - käisin veel viimast korda sooja, soolast ja niisket meretuult kaifimas. Sellist Eestis ei ole. Vedas, sain isegi natuke päikest! Ega siin madalhooajal ei ole nii, et lähed ja päevitad, millal isu tuleb. Päevitamine on natuke nagu privileeg, mis mulle õnneks ikka viimasel päeval osaks sai :)
Hiljem istusin rõdul, jälgisin ülikaootilist Phuketi liiklust, hingasin mõnusat jahenevat õhku ja nautisin oma viimast päikeseloojangut paradiisis. Hm, nii muuseas olin ka samal ajal sunnitud tunnistama, kuidas mu akna all üks mees, TAXI kiri särgil, pikalt-pikalt soristas.

Alates sellest päevast, kui Ardo Eestisse läks, kummitab mind põhiliselt üks mõte - saaks ära koju kallikese ja oma perekonna juurde. Jumala tõsiselt, üksi ei ole see paradiis ikka see, mis armsamaga koos. Ega muidugi ka Eesti ei ole mingi imedemaa, aga ma ei viitsi praegu kiruda, tahan mõelda ainult häid mõtteid.
Aga... paar õhtut tagasi, kui kuskil kella 11 paiku rolleriga mööda mägiteid koju sõitsin ja nuusutasin seda mõnusat, sooja ja värsket dzungliõhku ning kuulsin pimeduses merelainete kohinat, tundsin, kui paganama armsaks see saar mulle saanud on. Phuket on minu teine kodu ja see aeg, mis siin koos Ardoga veedetud sai, jääb igavesti minu südamesse!
See võrratu loodus ja rannad, lihtsalt täiuslik kliima! Juba üle 8 kuu ei ole ma pidanud mõtlema selle peale, mida hommikul selga panna. Sest iga päev on ühtemoodi SOE!
Need lõhnad, mida tekitavad tänavatel kärudes lihavardaid või muud maitsvat grillivad-küpsetavad kaupmehed. Hull liiklus, siinne kultuur, palmipuud, imemaitsvad söögid ja kiiksuga kohalikud inimesed - kõik see on omamoodi kallis ja kodune. Ja sõbrad, kes siin tekkinud on, omavad kindlasti meie elus tähtsat rolli ka edaspidi.

Kuigi - usun, et oleme varsti siin tagasi! Ja kui mitte pikemaks ajaks elama, siis piisavalt pikaks ajaks puhkama tuleme kindlasti. Ahastus tuleb peale, kui mõelda kui palju kohti-asju-emotsioone veel nägemata-kogemata on!

Phuket on tegelikult lihtsalt võrratu - on, mida meenutama ja igatsema jääda...

Bye bye Phuket, see You soon ;)!

Ja teid seal Eestis näen veel varemgi, pange vein ja maasikad külma!!!

Ahjaa, on väike lootus, et mõned Taiteemalised postitused lisanduvad ka Eestist! Mul on lihtsalt nii palju öelda nohh :D!

*K*

Appi, kui palju asju ehk möll postipakiga

2010-06-29T18:10:00.054+03:00

Kas te kujutate ette kui palju asju võib kahel inimesel koguneda ca poole aastaga? K-o-h-u-t-a-v! Mina ei kujutanud. Ja tõde ehk hunnikut oli valus vaadata. Need, kes ise mõne aja välismaal elanud, ilmselt mõistavad, millest jutt. Kogunenud on kõike alates supilusikatest, pesulõksudest ja voodipesust lõpetades arvuti monitori, ventilaatori ja wifiruuteriga. Ma olen lihtsalt südamest rõõmus, et me siin olles veel suuremaid asju kokku ei ostnud ja investeerisime ainult sellesse, ilma milleta tõesti ei saanud. Aimasin juba ammu, et kogu selle kraami ärapaigutamise ning koju Eestisse toimetamisega võib probleeme tekkida. Jep, tekkiski.

Selge see, et lennufirmade poole aksepteeritava 20 kilo sisse kogu elu ära ei mahu. Lõputult suur abi oli muide Kristiinest, kes Eestis käies nii muuseas meie arvuti monitori kaasa võttis!
Ja kõiki asju ei olegi mõtet Eestisse viia. Näiteks veekeetja - mul on see kodus olemas, kaks tükki isegi. Pluss siin maksis veekeetja alla 100 krooni, nii et selle transport läheks juba kallimaks, kui asi ise väärt on. Ja nii on paljude muude asjadega ka. Õnneks tulid mulle appi Jana ja Martin, kes oma suures majas minu ja Ardo kompsudele koha leidsid. Võimalik, et oleme siin peagi tagasi ja siis on kõik vajalik meid juba ootamas.

Nii et ports kilakola sai kolitud rolleritega Patongist Rawaile. Eriti meenutamistväärt on minu sõit rohkem kui 15 km kaugusele koos lestadega. Noh need, millega ujumas ja sukeldumas käiakse. Need on mul üsna pikad ja kobakad ja mitte kuskile seal rolleri küljes ei olnud neid riputada ega kinnitada. Nii nad mul seal kahe jala vahel loksusid ja lausa ime, et ma nendega sihtpunkti kohale jõudsin ja et mõni madu või kilpkonn praegu mu lesta sisse kuskil kraavis pesa ei punu.

Teine ports asju, mis natuke vajalikumad, kui riidepuu, mida niigi kodus kapp täis on, asusid täna postipakiga Eesti poole teele. Põhjalik, ja samas kohati otsustusvõimetu, nagu ma olen, läks mul nii omavahel öeldes ikka suht jupp aega, et siin viimastel päevadel ära jagada asjad - mis jäävad siia teiste juurde hoiule ja soovijatele kasutamiseks, mis lähevad postipakki, mis prügikasti ja mis tulevad koos minuga kohvris Eestisse. Huhh, hull töö on see ikka, ärge naerge onju! Ma täna hommikul riideid sorteerides soovisin jubedalt, et Ardo oleks siin ja konkreetselt mind paika paneks. Et seda sa enam selga ei pane, viska minema! Aga jah, ma olen enda üle uhke!

Postipakk komplekteeritud, oli vaja see postkontorisse toimetada. Patongi postkontor asub minu hotellist u 15 min jalutuskäigu kaugusel, mis on kökimöki minusugusele jalutamishullule, aga kast ise tuli üsna raske. Tõsta jõudsin, aga no raske oli. Autot mul ei ole, rolleriga ma üksi ei saaks (ega ma India naine ei ole, et ma kasti pähe seon ja vabalt nägusid tegemata ringi põristan), tuk-tuk on hirmkallis. Ainuke lootus oli see, et mõni mototakso mind peale korjata tahab. Aga ei tahtnud. Ju nad arvasid, et ma oma suure kastiga nende rolleri lihtsalt laiaks litsun. Nii ma siis kõmpisin ja puhkasin, kõmpisin ja puhkasin jne jne. Jõudsin kohale!
Kui ma enne arvasin, et kast kaalub ca 6-7 kilo, siis postkontoris kaal näitas hoopiski 10,8 kilo!!! Pole ime, et ma surnud olen ja mu käed nagu keedetud spagetid on! Saatelehte täites olid käed nii väsinud ja värisesid, et tähed tulid välja väga... noh tavapärasest märkimisväärselt konarlikumad. Aga ESTONIA kirjutasin eriti suurelt ja laialt :)

Ligi 11 kilose paki saatmine läks maksma 4720 bahti ehk ligi 1900 krooni. Jubeee!!! Mulle anti valida kahe variandi vahel - kas laevaga 2 kuud või lennukiga 10-14 päeva. Laevatransport oli poole soodsam, aga no kaks kuud ma oma suveriideid oodata ka väga ei plaaninud. Niikuinii ei ole nendega Eestis suurt midagi teha, aga septembrikuus need kätte saada on siiski päris ajuvaba. Hinnast veel niipalju, et jõulude ajal kingipakki koju saates võeti meil 1 kilo eest ca 700 bahti. Kui seekord oleks selline hind kasseeritud, oleks ma oma ligi 11 kiloga ennast ogaraks maksnud...

Teine, minu jaoks ehmatav, lugu leidis aset eile postkontorist asjade pakkimiseks tühja kasti tuues - nimelt avastasin kohale jõudes, et Patongi postkontor on varemetes, ainult seinad püsti ja miljon ehitusmeest peal. Hoidsin juba kahe käega peast kinni ja mõtlesin, et nüüd istun igavesti oma kasti otsas ja kõik jääb saatmata, kui mul vähemalt nii palju veel ahastusest oidu peas oli, et ma ehitusjukude käest küsisin, et kus siis nüüd postkontor on, kui te selle maha siin maha lammutanud olete. Ja siis selgus - ehitustandril, tellingute ja segupottide vahel oli trepike, mis viis üles, kus asuski see õnnistatud postkontor! Jeeee! Igaks juhuks veel küsisin, et kas homme (ehk siis täna) olete lahti, et ma kasti koos kraamiga ikka ära saan tuua. Kust ma tean, äkki on homme ainult muld ja paar naelajuppi selle koha peal, kus varem asus suur lahmakas, kahekorruseline postkontor :D

Nüüd, oma eelviimasel õhtul, istun ma siin järgmise, aga õnneks juba oluliselt väiksema, hunniku asjade keskel ja hoian pöidlaid ja varbaid, et see kõik kohvrisse ja lubatud kilode piiresse ära mahub. Nii et armsad sõbrad, kes tellisid mult papaiat ja kuivatatud kirsstomateid jne, mul on südamest hirrmus kahju, aga need asjad jäävad siiski Phuketile teid ennast tagasi ootama...

Ja siia all lõpetuseks panen ma lubatud pildi jaanipäevast, oma kuldmedalit väärt elu esimesest hüppest üle jaanitule.

*K*

Täiesti traditsiooniline jaanipäev Phuketil

2010-06-26T10:09:00.020+03:00

Võidupüha ja jaanipäev arusaadavatel põhjustel Tai pühadekalendrisse ei kuulu, seega ei olnud siin ka mingit pikka vaba nädalalõppu ega massilist alkoholi ja lihamüüki. Kuna aga jõulud said meil siin palmi all nagu kord ja kohus süldi ja verivorstiga tähistatud, ei ole midagi imestada, et ka jaanid Phuketi eestlastest suure kaarega mööda ei käinud.

Minu väga mõnus jaanilaupäev möödus toredas viieses seltskonnas ning lisaks kodanikele Phuketilt olid meiega tähtsa püha puhul liitunud ka kaks eestlast koos beebiga Krabilt. Ja ei ole midagi öelda, jaanipäev nagu muiste - koos grillitud äädika- ja laimimarinaadis sealihaga, kanavarraste, Eestist toodud vorstikeste, fooliumis küpsetatud kartulite ja tomati-kurgi salatiga. Siinsetest poodidest ei leia eriti selliseid asju nagu meie mõistes suvised grillvorstikesed või ämbrikestes valmismarineeritud sashkõkiliha, nii et siinkohal edastan suured tänud tublidele kokkadele :)
Lisaks tavapärasele jaanikraamile grillisime ka maisi, mis on muide supperhea, minu totaalne lemmik alates hetkest, kui seda proovisin, ja krevette. Ja kalja asemel jõime mojitot.

Aga selle eest oli meil olemas täiesti traditsiooniline LÕKE! Alguses vokipanni peal, pärast kõnniteeplaatidel :D Seda siis selleks, et mitte rohelise muru sisse musta auku kärsatada.
Ja toimus täiesti traditsiooniline üle lõkke hüppamine! Ma arvan, et ma tegin seda vist esimest korda elus. Tais eksju... Nagu mul üks tuttav proovis esimest korda elus uisutamist Egiptuses...
Minu suurepäraline vägagi kummalise poosiga hüpe on aga täiesti pildile jäädvustatud, kui see ühel ilusal päeval minuni jõuab, näitan teile kah!

Sellel ajal kui meie üle lõkke hüppasime pani Tai kass Sticky laua pealt sealihavarda piistu!
Tai kass Eesti peres - selge see, et naudib jaanipäeva!

Kuulsin, et vähemalt Põhja-Eestis oli väga mõnus jaaniilm. Mul on nii hea meel, ükskord ometi! Ja muidugi pidi see juhtuma siis, kui mina kuskil ära olen... Eestis tavaline jaaniilm oli hoopiski kolinud Patongi, kus mina elan - poole päeva jooksul sadas mul paar korda vihma ja oli pilves ja tuuline. Kuigi ikkagi soe, eksju. Teises saare otsas, kus meie peoke toimus, oli küll tuul, aga päike ja õhtupoolik täiesti vihmavaba. Nii et meil läks sama hästi kui teil :)

Ja veel - mina ei saanud ka ilma mõningate jaanipäevaga kaasnevate kõhuvaevusteta. Mis küll seekord ei olnud tingitud liigsest lihasöömisest, vaid hoopis maeiteamillest. Sest kui teie sööte seal kamba peale ära jaanide paiku miljon kilo liha, siis minu kaks pisikest varrast kaalus pigem sinna 200 grammi kanti. Aga siiski hakkas mind peale söömist vaevama kõhuvalu ja kohutav pinge kõhus. Kõik keeras sees, pressis ja surus. Kui olin peale jaaniõhtut koju jõudnud, vaevlesin terve öö voodis ja mõtlesin, kas tuleb kõik see hea kraam välja või ei tule.
Ei tulnud. Aga täna on 26 juuni ja mu kõht on imelik siiani. Nii et ei tea... äkki on süüdlane see üks väike krevetipoiss.

Aga tore on jällegi see, et täna nädala pärast ma istun oma koduaias ja pugin koos perega peenral maasikaid. Ja rabarberikooki! Juhuu!!! On mida oodata :)

*K*

8 kuud! Ja üks uudis ka!

2010-06-21T11:00:00.024+03:00

Eile oli 20 juuni, mis tähendab seda, et olen Phuketil veetnud juba täpselt 8 kuud (saabusime siia Ardoga 20 oktoobril)! Päris staazikas paradiisitaja olen, eksju. Kuigi, kui tagantjärgi mõelda, siis tundub see aeg ikka väga lühikesena. Üldse lendab aeg nii vastikult kiiresti, varsti olen juba 70 ja pooled tähtsad asjad elus on tegemata!

Viimased 1,5 kuud siinoldud ajast olen ma veetnud üksi. Õhtulehe lugejad ja ajakirjanikud olid muidugi esimesed, kelle peakesi hakkas painama küsimus - mis põrgu päralt ma siin üksi passin? Aga tegelikult on ju kõik uudishimulikud :)
Selle aja on mind siin kinni hoidnud mõningased tööasjad, millega praeguseks on enamvähem ühel pool. Lisaks ka asjaolu, et ma olen saanud päris palju huvitavaid ja ka vähem huvitavaid tööpakkumisi. Muuhulgas näiteks nii Iirimaale, Singapuri, Phi-Phi saartele kui ka veel ühte põnevasse Aasia riiki. Sellisesse, kus näiteks valgel naisel üksinda ringi kõndida ei soovitata. Sellisesse, kus vaesus pidavat olema veel suurem kui näiteks Indias.

Pakkumine oli nii hea, et sellest ka väga normaalne inimene naljalt keeldunud ei oleks. Aga mina ju olengi selline natuke kiiksuga, kes armastab natuke räpaseid maid ja kohti, kus kerjused jalust ründavad.
Ehk siis lugu jätkus nii, et pidasime nädalaid kestvaid läbirääkisimisi (sest et Aasia riikides tumbajumbadel ei käi asjad 1-2-3 nagu meil Euroopas) ning asi jõudis isegi lepingu allkirjastamiseni. Nende poolt sai see viimane samm tehtud. Minu poolt mitte.

Pärast kõikide asjaolude, mida oli väga väga palju, kaalumist otsustasime aga siiski hoopis kojutulemise kasuks. Töökoht oleks muuhulgas eeldanud enda sidumist selle riigiga veidi pikemaks ajaks ning ma oleksin pidanud lendama sinna Phuketilt otse, koju oleksin saanud esimest korda ilmselt alles kolme kuu pärast. Ardo oleks muidugi suve lõpus minu juurde tulnud, aga ikkagi...

Ehk siis jaaa, lugesite õigesti, MA TULEN ÄRA KOJU!!!
Vähemalt mõneks ajaks.
Lennupilet on juba broneeritud ja 1 juuli on see päev, kui ma heidan viimase pilgu lennuki pisikesest aknast kaunile Phuketile. Eks tulevik näitab, kas ja millal siia tagasi tuleme. Plaane on palju, kahjuks liigagi palju :)

Kojutuleku üle on mul tohutult hea meel, sest et igatsus perekonna ja sõprade järgi on juba pehmelt öeldes kohutavalt suureks paisunud. Rääkimata sellest, et isegi üks päev ilma Ardota tahab hinge seest närida...

Nii et varsti külmetame juba kõik koos!!! Kuigi ma selle ilma peale üritan mitte niiväga mõelda praegu...

*K*

Tahan lennnaataaaa.... paraglidingust

2010-06-20T08:46:00.022+03:00

Avastasin just, et mul on siin arvutis ühed pildid, mida ma teile näidanud ei olegi. Nüüd näitan!
Nimelt toimus siin Phuketil, Promthep Cape´i juures, mai lõpus kolmepäevane Phuket Fun Fly ehk paraglidingu võistlus. Ma ei teagi, kas sõnal "paragliding" Eesti keeles vaste on olemas, aga ma usun, et tegu on nii rahvusvahelise sõnaga, et võib seda kah kasutada!

Lahtiseletatult tähendab paragliding vastava varustusega ilma mootorita õhus hõljumist. Varustus koosneb põhimõtteliselt istetoolist ehk sadulast, kus sõitja istub rihmadega kinnitatult ja naudib mugavalt vaadet ning tiivast, mis tuule alla võtab ning mille tõttu kogu kaadervärk kolaki õhust alla ei saja. Start antakse maast jalgadega ja õhus püsitakse tänu tuulele, õhuvooludele ja temperatuurile. Kogu kremplit juhitakse kätega tiiva küljes olevaid peenikesi nööre sikutades. Lähedalt vaadates tundus olevat väga peen kunst, aga samas ka tohutult fun!

Vaadake ise!

Stardipaik Tuulikumägi, maanduti Nai Harni randa

Minek!

Alati on keegi, kellel võssa kisub! Tuul süüdi, selge see!

Lendameeee!

Tuul oli vähemalt sel päeval, kui meie kohal käisime, korralik ja lugesin hiljem tähtsatest allikatest, et lennukiiruseks saavutati 8-25 km/h!
Oli ka näha, et tugev tuul ja õhuvoolud põhjustasid kohati kõvasti mässamist ja sõlmes nööre.

Tseki tehnikat!
See kutt muide oli pähe võtnud, et just tema peab olema kõikide parimate võistluspiltide peal, sest mitte keegi teine ei tiirutanud 20 mintsa inimeste peade kohal ja ei poseerinud vasakult ja paremalt ega keeranud tagumikku kaamerate suunas!

Selle venna puhul tekkis kahtlus, kas ta mitte iga hetk lainetesse ei sulpsata... Aga ei, tegelikult oli ta siiski ohutus kõrguses.

Pillid kotti, homme jälle!

Võistluse ajal toimus ka teine võistlus - nimelt fotograafidele. Canoni fotovõistluse võitja sai auhinnaks suure hunniku bahte, mis nagu altpoolt näha, pani jukud hoolega pilte klõpsima küll! Oi musi, oleks sina siin olnud...

Mõned kadestamisväärsed loodusvaated :P

Mulle hästi meeldib see roheline krõmpsuv salatilaik keset pruuni mäge

Tegemist oli esimese samalaadse võistlusega siin. Võistlejaid oli kokku 49 ja need olid lisaks Taile tulnud kohale Euroopast, Indoneesiast, Jaapanist ja Uus-Meremaalt. Võistluse eesmärk ei olnud niivõrd rangelt omavahel võistelda, kui pigem promoda turismi ja seda vahvat spordiala. Seda toetab ka asjaolu, et kolme võistluspäeva jooksul toimusid ka akrobaatika,- triki- ja kostüümishowd.

Phuketil on paragliding muutumas üha populaarsemaks ja positiivne on see, et seda saab proovida ka iga maalt ja hobusega tulnud turist! Üksi siis muidugi sõita ja juhtida ei lasta. Tühja sest turistist, aga puu otsas rebestatud või merepõhja vajunud varustusest on kahju! Varustuse hind on ca 95-200 tuhat bahti! Sõidetakse koos instruktoriga ning suts sõitu (ma ei mäleta kas see oli 30 min või veel vähem) maksab 3000 bahti!

Kui ma enam erinevatel põhjustel langevarjuhüpet ja benjit proovida ei taha, siis selle triki teeks küll ära :P Põnevust ja adrenaliini parasjagu ja kuhjaga üle ka!

*K*

Juuksur - vähem karvu, vähem närve!

2010-06-18T15:34:00.008+03:00

Juuksuril Tais on ka ikka täiesti Tai tegu ja nägu. Ehk siis kõik tahavad omast arust parimat, aga tulemus on ikka nii nagu alati - jama. Õnneks! ei ole aga vussis mitte minu soeng, vaid tõsiasi, et raha natuke rohkem küsiti kui oleks pidanud.
Lugu ise oli järgmine.

Olen juba mõnda aega mõelnud, et võiks lasta siin oma juukseotsi lõigata. Lühemaks nüüd just ei ole vaja, aga veidike ühtlustama peab ju ikka aeg-ajalt. Ma siin Patongis ühtegi sellist kohta ei teadnud, kuhu joonelt suunduda ja jalutasin kõigepealt läbi mõned tänavad, kus teadsin salongid asuvat. Bjuuti saloon ja heerkatt kirjad olid täiesti olemas, aga kohad ise millised! Pisike uberik, sisustus aegunud, must ja tütarlapsed, kes ukse ees kliente massaazile ja pediküürile kutsuvad, meenutasid pigem neid tütrlapsi, kes sinuga 200 bahti eest igasugu trikke teha võivad. Teate küll, mis ma mõtlen eks! Meestel on küll ilmselt oht suurem kuskile tahatuppa kusheti peale sattuda kui mul, aga mind ikkagi hirmutas natuke mõte, et kääre pole need inimesed oma elus veel peos hoidnud. No eks ma tõenäoliselt natuke liialdan ja kellelgi on nad kõrva küljest tüki kääridega ikka ära naksanud, aga no mina oma pead päris igasugusesse kohta ei usalda...

Korraliku salongi, kus oli Loreali kiri ukse peal ja puha, leidsin ranna-äärse tee äärest ühest kaubanduskeskusest. Hinnakiri suurelt väljas Haircut ja wash 250 bahti. Okei, on natuke kallim, kui võiks, mina oleks tahtnud 200 bahtiga saada, aga kui mul on valida urgas ja 200 bahti või kobe koht ja 250 siis ma väga pikalt ei vali. Mis on minu puhul ikka väga haruldane :D Ja juuksurtibi nägi kohe päris juuksuri moodi välja oma kergelt triibutatud juustega. Taidele muide minu meelest väga sobivad loomulikust veidi heledamat tooni triibud. Aga mitte siis pott blondeerijat pähe nagu ma teile juba kirjutanud olen ka...

Astusin uksest sisse, ütlesin "haircut" ja kohe suruti mind mingisse tooli pikali (just jah pikali!) ja kukuti pead kraapima. Olen Ardolt ja ka teistelt kuulnud, mismoodi nad pesemise ajal võrratut peamassaazi nautida on saanud ja võrdlesin... Noh, minu oma oli siis selline karm massaaz, ütleme nii. Shampoonitati 3 korda! Ma ausõna nii rasvapea ei olnud....
Seejärel istusin tooli, seletasin ja näitasin ära kust kui palju lõigata ja tibi hakkas mu juukseid föönitama. Möllas ja kammis ja föönitas seal jupp aega, nii et ma nägin juba enne lõikust välja nagu üks äralakutud silkysleeki Tai tüdruk. Lõikusega võin ma muidu väga rahule jääda, seda ta oskas ja tulemus on hetkel küll selline nagu ootasin. Ja pärast lõikamist kammiti ja föönitati mu jumalast kuivi juukseid veel üks viis minutit. Ma enam ausõna ei imesta, miks neil siin kõigil nii pulksirged juuksed on!

Lõbusaks läks jälle siis, kui ma maksma ja lahkuma hakkasin. Toksis mulle kalkulaatori peal hinna 400 bahti. Woohoo, mis sai 250-st millega te seal ukse ees oma asju reklaamite!?
Jajaaa, 250 kehtib meestele ja siis kui on väga lühikesed juuksed. Sinul on nii pikad.
Ahnii. Aga miks teil on siis kirjas Haircut ja wash 250. Mitte men 250 ja women 400!!? Muidu on igalpool salongides hinnad eraldi meestele ja naistele, vähemalt lõikuse osas. Ja no föönitamise eest, eriti kui te ei küsigi, kas on vaja kuivatada, 150 bahti võtta on sama kui juveelipoodi röövida!

Ei-ei, ikka kaks inimest seletavad võidu vigases inglise keeles, et ikka sul pikad juuksed ja nii palju pidi föönitama ja meestel on ilma föönitamiseta jne. Oleks siis keegi mokaotsast maininud, et föönitamine on lisatasu eest, kas me ikka teeme seda, aga ei - Tais selliseid asju ometigi ei juhtu! Ja mina ju ei palunud, et te pool päeva kuivatamise ja kammimise peale kulutaksite...
No okei, kodus oleks ma sellistele kohe Tarbijakaitse kaela saatnud, sest selge see, et mul oli õigus. Vaatasid, et taas mingi tibiturist ja nii mõnna on talt raha röövida. Aga siin ei ole suurt midagi oma selle õigusega pihta hakata. Kuna ma seal ka omaltpoolt veidike argumenteerisin, et nii vähe lõikasite jne, siis saime kokkuleppele, et maksan 300 bahti. Mis on ilmselgelt rohkem, kui ma oleks tahtnud siin mingi juukseotste lõikuse eest maksta, aga selle 50 bahti pärast ma lihtsalt ei viitsinud mingit maailmasõda alustada. Ja lõikas ta ju hästi! Kuigi, kui nüüd natuke norida, siis ma tukka palusin häästi natuke servast näksata, tema läks aga ahneks ja võttis natuke liiga suure ampsu. Aga õnneks kole nagu öö ma selle tõttu ei ole.

Tai on ikka imede maa. Mõnikord juhtub nii, et naisel on püksis noku ja mõnikord nii, et tuleb maksta hoopis teisi numbreid, kui hinnakirjas märgitud on. This is Thailand. Mina enam ei imesta :)

*K*

Lainetest ja stringidega mehest

2010-06-17T14:20:00.014+03:00

Täna hommikul käisin ma Karoni rannas (see on siis järgmine suurem rand Patongist lõuna pool) väikesel trainingul ja võtsin kohe hea meelega fotoka kaasa, et teile toredaid suuri laineid pildistada. Ja noh musile ka, ma juba sain riielda, et ma pilte ei viitsi teha üldse :D

Nädal aega on siin korralik päikeseline rannailm olnud (mõistan, kui te mind ei usu, ilmateade kipub tõde varjama ja ainult pilvi ja välgunooli näitama!) ja eile oli üle pika aja jälle üks selline päev, kus päikesega pooleks sai ka vihma. Minu roosa vihmakeep on õnnelik! Ja täna hommikul oli päike peidus kuskil paksude pilvede vahel, tuul oli tugev ja kõik oli hall. Ja lained olid suuured!

Take a look at thaat!

Ei saa kahjuks ka öelda, et rannas just väga palju rahvast oleks olnud

Mõned siiski olid ja leidus ka neid, kes julgesid ennast vette kastma minna. Mina sealhulgas... oi, see ei olnud hea mõte! Jõudsin minna kuni põlvedeni vette ja sealt edasi ei saanud enam ühtegi sammu teha, sest lained olid nii tugevad. Ja kui juba põlvini vees olles lõi laine tugevalt vastu rinda, siis kõhuni vees olles oleks vist koguaeg vesi üle pea laksanud.
Sattusin kõrvuti vette minema ühe keskealise paariga - mees nagu ikka, oli julgem ja sai ka selle eest kähku oma palga. Ehk siis sel ajal, kui naine alles käsi märjaks kastis, oli pere meespool juba üsna kõvasti lainemöllus räsida saanud.
Mina seisin seal põlvini vees ja mõtlesin, mis nipiga oleks võimalik mõni ujumisliigutus teha, kui korraga lajatas laine mulle lätaki! sellise hooga nagu tahaks läbi seina tungida. Mina lendasin selili, olin ülekere vee all ja laine kandis mind oma mitu pikka meetrit kalda poole nii, et ma toetusin mööda põhjaliiva libisedes küünarnukkide peale. Tulemus - kilo liiva püksis ja ära hõõrutud küünarnukid. Veest välja ja koju ära!

Aga ikkagi tore oli. Ja see on "tore", et ma täiesti punane olen praegu. Kes see ikka usub hoiatusi, et päike ka läbi pilvede võtab. Ja kui ka natuke uskuda, siis no läbi NII paksude pilvede ta ju ikka ei võta! Aga võtab. Teretulemast tagasi päevitusrandid, tugevamad kui kunagi varem!

Positiivne on see, et vetelpääste oli vähemalt Karoni rannas täiesti olemas!
Negatiivne on see, et see vetelpääste jalutas ringi ja vahtis pigem oma varbaid, kui lainetes võitlevaid turiste... Halloo, meri on teisel pool!
Oleks siis vähemalt sama seksikaski kui Baywatch...

Kui lainetes rulludes päris suunataju kaotada, võib ka kohaliku fishermanni õnge otsa sattuda!

Sellest viimasest vennast, kes vees on, käis päris mitu korda suur laine üle :D
Kala ma ei näinud, et nad saanud oleks, pure fun järelikult!

Igasugust friikshowd oli ka täna kuidagi palju rannas näha. See, et jaapanlased paksude riiete ja vihmavarjudega rannapiirkonnas ringi liiguvad ja liivast naise rindu voolivad, on nende eripära. Aga see, et valged inimesed (ehk heleda naha ja blondi poole kalduvate juustega) rannas, kui ei ole ei päikest ega ka mitte mingitki lootust vihma saada, vihmavarju peakohal kandes ringi kõnnivad, on no pehmelt öeldes kummaline. Neist üks kusjuures teismeline poiss.
Või siis näiteks NÖÖRSTRINGIDEGA väga paks ja vähkpunaseks päevitunud vanem mees teeb vees liigutusi, nagu tahaks noh.. seda raskemat häda teha. Tegelikult ma arvan, tahtis ta ennast ohutult märjaks kasta, olles hommikusöögi kõrvale mõned Singha õlled limpsanud, aga samas ega kindel olla ei saa ju kaa!

Kes hooajal käinud on, ei mäleta ilmselt, et rand päris sellise kraamiga kaetud oleks olnud:

Sattusin ka peale ühele õppusele (ma arvan, et seda see oli), kus valged tüübid jetidega ja ka ujudes suurtes lainetes poide vahel ringi rapsisid ja mingit tähtsat asja ajasid. Ja kaldal lehvisid punased lipud kirjaga "resque".
Nüüd ma saan aru, miks Karoni rannas turistidele enam jetisid ei laenutata... Patongis on lained väiksemad ja turist saab ka kangelast mängida.

Huvitav oli see, et vees mässasid jetide ja poidega valged mehed, aga au tundub, et said hoopiski kohalikud kuplipead

Huvi pärast kimasin ka järgmisesse randa Katale, kus tahtmist lainetes liuglevat meritähte mängida samuti ei tekkinud...

Muidu, kui siin need kõvemad ja vingemad vihmasajud olid, siis nägid teed mu hotelli juures välja sellised

Ja paaril korral tuli tänavat pidi käies läbi kahlata poolde säärde ulatuvast lombist, sest muud teed lihtsalt ei olnud. Kui lombis asuv prügihunnik ja üks kilekott varba vahel välja arvata, oli see kah täiesti üleelatav...

Ma sõin just ära, otse karbist ja lusikaga muide, suure hunniku sulatatud juustu ja jõin peale kohalikku valget veini, nii et mul on nüüd süda paha. Juustust, mitte veinist... Homme jätkan Eestist saadetud ülihea rabarberikoogi (ema tehtud!) ja singiga ja kirjutan jälle!

PS kohalik vein Lakeville juua ei kõlba. Kunagi proovisime punast, nüüd andsin veel valgele ka võimaluse. Noh, peab ju olema avatud ja proovima erinevaid asju, kas nüüd sealhulgas ka potentsiaalset solki, ma ei tea, aga jaah.. veini heaks juua ei õnnestu mitte.

*K*

Rühmatreeningud Tai moodi

2010-06-17T13:34:00.009+03:00

Kes tahab Eestis aeroobikat või muud rühmatreeningut harrastada, seab sammud lähima või soodsaima spordiklubi poole. Siin Phuketil selliseid rühmatreeningu kohti palju ei ole, üksikud on ja nende hinnaklassi hindan üsna krõbedaks. Pigem pannakse siin rõhku punnis musklitele ehk jõusaalidele ning muidugi on au sees rahvussport Muay Thai, millest olen juba kirjutanud. Isegi mõned joogakohad on tekkinud.

Liigutada tahavad ennast aga ka need, kes jõusaalis kangiga seltsida või boksiringis kedagi peksta ei taha ja ilmselt sellepärast ongi välja mõeldud vahva alternatiiv - kamp naisi ja mehi ka, koguneb iga jumala päev mingil kindlal kellaajal, kuskil 16-17 paiku, kui päike ei ole veel loojunud, kuid samas ei sira liiga kõrgelt ja kuumalt, teatud kindlates kohtades. Pannakse makis taikeelne lugu üürgama ja kukutakse kargama. Keegi teeb siis liigutusi ees ja ülejäänud kamp vehib sünkroonis järgi nagu aeroobikas tavaks.
Ma ei oska sellele stiilile isegi nime anda - käib üks igavene tõmblemine-vehkimine-karglemine, tempo on kiire, higi lendab kahte lehte ja pulss ilmselt pressib kosmosesse välja. Ja kaloreid kulub nagu igapäevaselt riisi.

Üks selline aeroobikaplats asub Patong Emergency Centeri ees ja seal toimuv igapäevane rühmakarglemine on hästi näha minu toa rõdult. Olen selliseid üritusi näinud ka Chalongis ja Nai Harnis.
Kujutan ette, et palju see ei maksa ja rabeleda saab ennast hingetuks!
Vahva vaadata. Kaasa teha ei taha.

*K*

Paanika-paanika, kas lahutus!?

2010-06-12T10:31:00.009+03:00

See teema ei ole küll nüüd küll sajaprotsendiliselt seotud Tai ega Phuketiga, aga no kuna mina hetkel siin olen, siis passib postitus Tai blogi alla küll!

Nimelt oli nii tore kuulda, ja täna hommikul ka veebilehest vastavasisulist artiklit näha, et Õhulehe lugejad endiselt minu ja Ardo tegemiste ja suhte vastu huvi tunnevad! Teema on muidugi ka piisavalt oluline, et selle kohta lehetoimetusse vihjegi teha - hirmus kahtlane ju, et abikaasad eri riikides elavad ja ma oma blogis hommikust õhtuni ei soiu, kuiväga ma ikka oma armsatkallist abikaasat igatsen.
Tegelikult oleks ju tohutult normaalne, kui inimesed elaksid oma elu ja tegeleksid oma asjadega. Aga nagu me kõik teame, maailm ja inimesed ei ole täiuslikud, seega ongi normaalne, et eksisteerib igasuguste, kohati teiste jaoks imelike, huvidega inimesi. Ja omad mured ja rõõmud on meil kõigil. Aga jaah, no comments, really!

Armas Õhtulehe lugeja - minu ja Ardoga on kõik kõige paremas korras! Me elame paar kuud eri riikides, sest et sellel on põhjus, mida meie lähedased ja sõbrad ka teavad.
Ka kõikide teiste uudishimu saab peagu rahuldatud ;)! Hetkel aga - tänan "muretsemast"!

Artiklit saab lugeda siit:
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=382724

Siinkohal on mul rõõm tänada Õhtulehe ajakirjanikku, kes niisama küsimuse õhkupaiskamise asemel Ardolt ka asjade tegelikku seisu uuris!

Kõike ilusat ja samapalju siirast armastust teiegi ellu!

*K*

Phuket = Hawaii?

2010-06-11T17:49:00.017+03:00

Madalhooaja ja rannateema jätkuks lisan, et eile Patongi rannas kõndimas-jooksmas käies nägin nii suuri laineid, et kohe ausalt tekkis küsimus - kas ma olen Phuketil või Hawaiil?
Aga jah, inimesi väga palju vees ei olnud, kõigile arusaadavatel põhjustel - palju nende puhkajate seas enesetapjaid ikka leidub - aga see üks hulluke, kes umbes kõhuni vees seisis, sai päris korralikult sasida sellises mõnusas laines, mis tohutu jõu ja mühinaga rullus otse tema peale umbes 2 korda kõrgemalt, kui tüübi enda pikkus oli. Autchhh!

Naljakas oli see, et oli pealelõunane mõõna-aeg, vesi oli pikalt mere poole tagasi vajunud ja kalda lähedal väga madal. Kaugemalt oli meri sile, ei mingeid erilisi laineid, tuult polnud samuti ollagi ja siis lihtsalt oli üks konkreetne koht, kust kerkis üles kohutav laine, mis ranna poole tormates lagunes keevaks vahumereks. Cool!

Patongist veidi edasi põhjapoole on Kalimi rand, kus lainemöll oli enamvähem sama. See rand ei ole muidu turistide seas eriti tuntud, sest päevitamiseks seal ruumi väga ei ole, autod vuravad kohe sealtsamast mööda, toole ei ole ka keegi viitsinud sinna tassida ning vetteminek kipub kivine olema. Aga just selle ranna lainetes said eile kohalikud kutid oma lauaga üsna korralikku ja pikka sõitu teha.

Phuket üldiselt väga teada-tuntud surfikoht ei ole ja tõsisematel harrastajatel siin suurt miskit teha ei ole (kui nüüd rääkida surfist, mitte Tai naistest ja odavast alkoholist...). Kui siis ehk Nai Harnis, või lohe harrastajatel Friendship Beach´il. Eile tekkis küll küsimus, kas ikka ei ole tegemist? Kui selline korralik lainetus siin edasi kestaks, siis tasuks täitsa mõnel kohalikul jukul rannas oma surfiklubi ja -baar avada. Kui turistid proovivad siin kõike alustades prussakate söömisest ja lõpetades ekstreemseksiga, siis surf peaks ju käkitegu olema!

Kui hooajal on siin mõnus olla ja nautida stabiilset päikeserikast ja pilve- ja vihmavaba ilma, siis praegune aeg pakub ikka rohkelt uudset. Ootan juba huviga, kui suureks need lained siin siis lõpuks lähevad. Peaasi, et mitte 10-meetristeks.....

*K*

Blond või brünett?

2010-06-09T14:55:00.024+03:00

Ei-ei, ma ei plaani jälle oma juukseid värvima hakata ega küsi teie arvamust! Asi on hoopis Tai tüdrukutes, kelle seas on laineid löömas uus euroopalik trend juuksed heledaks värvida.

Do blondes really have more fun? Olles ise viis aastat oma elust blondiinina veetnud, ma ei ütleks, et see nii on. Pigem tundub mulle, et kui tume juus surub inimese pigem mingitesse raamidesse, siis arvestades blondide kohta kehtivaid arvamusi, anekdootidest rääkimata, tunnevad blondiinid ehk, et võivad ennast vabamalt tunda, eeldades, et teiste inimeste ootused nende suhtes ei ole nii kõrged. See viimane ei ole mitte minu väide, vaid teaduslikult tõestatud ja üldlevinud fakt, mina olen nendest eelarvamustest prii! Aga eks need lõbu ja pidutsemise ja mõistlikkuse piirid on igal inimesel nii või naa erinevas kohas ja juuksevärv neid nüüd nii oluliselt nihutada ei tohiks.

Ei tea, kas asi on siis selles eeldatavas suuremas lõbus või tähelepanus või soovitakse lihtsalt läänest tulnud meestele rohkem meele järgi olla - igastahes on Phuketil ja eriti piduses Patongis iga päevaga järjest enam näha Tai tütarlapsi, kes oma ilusaid tumedaid ja säravaid juukseid karmi blondeerijaga rünnanud on. Nii nagu inimesed Aasia riikides ikka, on taid kõik tumedapäised ja kuna loomupärane tume värvipigment on nii tugev, siis läheb korraliku ja ilusa blondi toonini kaua aega. Siiani ma ühtegi ilusat kohalikku blondi näinud ei olegi. Seega tähendab blond Tai tüdruk kollakat või porganditooni juustega olevust. Lausa massidesse uus mood veel läinud ei ole, aga palju trendijärgijaid on tekkinud küll! Juuksed aga kasvavad kiiresti ning tean ka omast käest, et iganädalane värvimine lihtsalt kõne alla ei tule, seega käib enamus neist ringi soenguga, mida ilmestavad tumedad juuksejuured.

Kui ma nüüd päris ausalt oma arvamust avaldan, jättes välja selle, et nad kasutavad mingit suvalist hüpermarketi palsamit või selle sentimeetrise väljakasvu, siis nende asiaatlike nöojoonte ning veidi pilus silmadega koosluses on vaatepilt vast veidi liiga kontrastne. Seda eriti juhul, kui tütarlaps on varasemalt olnud poisslaps.
Aga nii palju kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid maitseid ja seega ei ole midagi imestada, et välismaalase käevangus tänaval just porgandi- või võilillekarva lakaga Tai preili tipib.
Võibolla tundub heledate juuste ja pilus silmade kombinatsioon lihtsalt eksootiline. Sest näo poolest on väga paljud neist üsna nunnukesed. Muidu võiks ju minna näiteks Rootsi ja avaneb valik blonde missugune!

Mina aga (ei tea, kas asi on Tais elamises või milles) saan tumedapäisena just palju rohkem komplimente, nii et hetkel veel pikki tunde juuksuris taga ei igatse.

Blond, but not so Thai, girl!

Aga enivei - just go blondes!

*K*

Swim safely and do not drown ehk madalhooaeg Phuketil

2010-06-06T11:46:00.033+03:00

Pealkirjas toodud "swim safely and do not drown" hoiatust lugesin täna ühest Phuketit tutvustavast brozhüürist. Kerge öelda onju, ära upu – ega ma selle mõttega ju lainetesse hüplema ei lähe. Aga asjal on tõsi taga, eriti nüüd, madalhooajal (ehk siis maist oktoobrini). Kohe seletan ka miks.

Phuket on saar, kus kestab igavene suvi! Aga mõningaid muutusi võrreldes ilmaga hooajal on ikka. Näiteks, vaatab mulle päris tihti hommikuti aknast välja vaadates vastu helesinise pilvitu taeva asemel selline pilt:

Kui hooajal pidi korralikult ajurakke ragistama mäletamaks, millal viimati vihma sadas, siis praegu ei ole meenutamisega probleemi - sajab peaaegu iga päev. Näiteks eile hommikul nägin ära minu siinoleku aja jooksul suurima tormi Phuketil - vihm sadas tugeva tuule tõttu mitte ülevalt alla, vaid vasakult paremale. Tõsiselt! Või oleneb, kust suunast vaadata! Kõik uksed hotellis paukusid, tool tahtis koos lauaga rõdult lendu minna ja lisaks tekkis rõdule väike basseinike. Wiihiii! Tunne toaknast välja vaadates oli nagu oktoobri lõpus Eestis, kui sellist möllu õues tihti ette tuleb.
Pean aga mainima, et vihmasadu siin on hoopis midagi muud, kui Eestis – tugev vihm kestab reeglina max 30 minutit (hehee, kuigi ausalt, tänane päev on küll väike erand) ja peale seda tuleb taas päike välja, tuul kaob täiesti ära ning tavaliselt tunni möödudes ei ole vihmasajust enam jälgegi. Nii et seda karta ei ole, et siia praegusel ajal tulles puhkus ainult pilvede all möödub!

Aga kõige tähtsam on see, et sadagu palju tahab ja kui aknast välja vaadates tekib vahest tohutu igatsus sooja fliisi või kampsuni järele, siis - SIIN ON IKKA SOE!!! Vihm on soe, tuul on soe, õhk on soe ja seda ka vihmahoogude ajal! Õhutemperatuur, mis hooajal oli umbes 37 kraadi, on nüüd langenud küll 31 peale, kohati isegi 29-27, aga pigem on see "jahedus" nauditav. Nagu ma ütlesin, igavene suvi!

Minule tegelikult vihm kohe väga meeldib! Eile peale suurt sadu käisin rannas jalutamas. Ma tõsiselt kaifisin, mismoodi tugevad aga samas hullult soojad lained vastu sääri peksid, mõõdukas tuul juukseid sasis ja kerge soe vihm nägu piserdas. Eestis samades tingimustes rannas jalutamine eeldaks suusakostüümi kandmist!

Meri on muutunud ka võrreldes varasemaga natuke tormisemaks ja hallikaks... Enam ei saa rõõmustada selle üle, et kurguni helesinises vees olles oma varbaid näha saad. Kurguni vette ma tegelikult üldse väga ei kipu enam, sest lained on üsna suured ja tugevad, enne kui arugi saad, oled laines nagu pesumasinatrumlis kümme tiiru kukerpallitanud. Veest väljatulek on kah natuke vaevanõudvamaks muutunud, kuna lained, mis tugeva hooga randa jõuavad, vajuvad sealt sama tugeva hooga tagasi. Lisaks on madalhooajal ka tugevamad hoovused, mis koostöös lainetega sügavamas vees isegi ohtlikud olla võivad.

Pilvisuse tõttu rannailma päris iga päev ei esine ka, nädala alguses sain kohe 3 päeva jutti nabale päikest näidata, aga praegu näitab ilmateade järgmiseks 15!!! päevaks ainult vihma ja äikest!
Päris lahe on tegelikult näha seda madalhooaja poolt ka! Me likes, kuhjaga!

Allpool mõned pildid praeguseaja Phuketist:

Need lained ei ole veel kõige suuremad...

Ka selliste pilvede all saab neegriks!

Aga täna on natuke tühjavõitu...

Tahan lennaattaaa... rannas on tore ka siis, kui päikest ei ole! Kuna paraglidingut tehes maandutakse siin randades liivale, mitte kaatrisse ega vette, siis ripub iga lendava turistiga kaasas kohalik pärdik, kes maanduva varju õigel hetkel õigesse kohta surub. Ma oleks ükskord pihta saanud, napilt läks.

Veesporti on veelgi. Hinnad eekideks: jaga 2,5-ga

Kohalik jalkaMM

Ka peoloom tahab rannas käia!

Need sipelgad paadi all on Tai Kuninglikust Mereväest. Kaugelt vaadates tundus, et nad õppisid merel käies ujuma...

Kes tahab, saab rannas ka suisa jalanaha eemaldada lasta!

Turiste on aga Phuketil ikka ja mitte sugugi vähe. Muidugi ei vali Phuketit puhkusekohaks hetkel päikesekummardajad, vaid pigem need, kel omalgi päikest piisavalt või kes sellest niiväga ei hooligi. Palju on külastajaid hetkel Austraaliast, Suurbritanniast ja Iirimaalt, Indiast, Dubaist ja Lõuna-Aafrikast, Koreast ja muudest pilusilmamaadest, sekka käputäis Skandinaaviamaadest. Mõnele meeldib ju, kui kuumus ja tugev päike jalust ei löö ja rahvast vähem on. Loodus läheb iga päevaga lopsakamaks ja rohelisemaks ja lisaks on praegusel ajal siin puhkamine ka tõsine rõõm rahakotile! Aga eks suur osa seltskonnast käib siin ka lihtsalt pidu panemas. Kohti on siin Patongis nii, et maa must, hinnad on soodsad ja peoseltskonda, ehk Tai tüdrukuid, nii nokuga kui ilma, jätkub igale maitsele!

*K*

Geniaalne it-vend

2010-06-03T17:26:00.016+03:00

Ma tõesti ei viitsi enam siin blogis kirjutada sellest, et taid on kohati nii tumbajumbad, et siga ka ei näksi. Aga antud olukord on lihtsalt minumeelest nii röögatult ja lootusetult naljakas, et ma muudmoodi ka ei saa.

Kindlasti mäletavad kõik, et mul siin praeguses elukohas internett mitte kohe töötada ei taha. Login ennast sisse, nett viskab mu välja, login sisse, teen kliki, kõik ok, teen teise kliki, enam ei ole ok ja netti polee! Sellest hetkest, kui see sisse-välja jama algas, on möödas 1 KUU!! Ülepäeviti ma käin all vastuvõtus kord pehmemalt, kord kurjemalt vihjamas, et võiks nigu midagi ette võtta selle asjaga. Kõik noogutavad kambas ja kinnitavad, et suur interneti kompanii tegeleb. Nojaa, aga nagu kuu möödas juba.. lollide kompanii tegeleb või..?

Eile hommikul enne, kui välja läksin, oli nett nii aeglane, et ma ei saanud põhimõtteliselt ühtegi lehte avada. Ütlesin seda all ja palusin kontrollida.
Tulin tagasi ja ülla-ülla - internetti üldse kohe mitte pole! Helistasin vastuvõttu ja sealt sain vastuse, et jees, jees ai-tii guy will kamm and tsekk on juu. Ee, mida ta mind tsekib, mina olen korras ja mitte väga palju riides hetkel, tsekkigu seda võrguasja ikka. Jaa, jaa, okei.
2 minutit läheb mööda ja it-kutt kobistab mul ukse taga. No mida ta tahab saada? Minu arvutisse. Okei, no äkki on tõesti mul siin midagi muuta vaja, las vaatab siis. Vaatab ja vaatab, oma 30 min klikib seal ja muudab settinguid ja teeb maeiteamida. Mina muutun närviliseks ja ütlen, et äkki peaks eda wifiboksi kontrollima, et minu arvuti töötab muidu suurepäraselt. Jaa, okei, vend lendab minema ja tuleb mõne aja pärast tagasi. Wifiboks tsekitud, jälle vaja minu arvutis klikkida. No mis ei tööta, see ei tööta ja kui aju sealjuures ka ei tööta, siis on tegemist ülimalt kehva kombinatsiooniga!

Tüüp mainis, et viga on ainult sellel korrusel, kus mina elan. Tore, aga siis on ikkagi ilmselt probleem teie wifiboksis ütlesin mina, minu arvuti saab igakell ja igalpool internetti. Ja selle peale tark itmees vaatab mulle suurte silmadega otsa ja küsib oooo, should i change the wifiboks? Mismõttes, ma ei märganudki seda hetke, kui minust sai it-vend, kelle käest sina it-vend nõu küsid... Ja daa, seda ma rääkisin teile juba kuu aega tagasi, et kontrollige oma seadmed üle! Siis ta veel käis välja sellise mõtte, et ta tuleb oma läpakaga minu tuppa ja siis tsekime niimoodi koos, kas tema arvutiga saab võrku. Äkki tellime siis pitsa ja puhkad ka minu voodis, kui suurest klikkimisest ära väsid? Ütlesin, et parandagu viga ära oma arvutit kasutades, minu omaga ei ole siin midagi teha, mina lähen välja ja kõik.

Tulin 2 tunni pärast tagasi ja mis te arvate, kas internet oli olemas! Eiiiiiii! Pärast pikka ootamist ja umbes 100 kõnet alla vastuvõttu, võtsin oma läppari kaenlasse ja kobisin lobbysse. Seal sain netti, oma asjad tehtud. Ja miljoni sääse poolt puretud. Ja selle aja jooksul alles tuli it-vend mulle ütlema, et ma siis nüüd lähen vahetan selle wifiboksi ära. Eee, jaa tubli oled nüüd küll, aga MIDA SA VIIMASED 2 TUNDI TEGID?
Noh, muidugi hakkas asi ilusti tööle, kui uus boks oli lae alla torgatud. Ja isegi neid lollakaid katkestusi ei esinenud sel õhtul enam. Mind lihtsalt paneb imestama see, et kui Eestis mingi selline jama oleks, oleks see 5 minutiga korras, sest iga normaalne inimene suudab järgi kontrollida, kas seade lae all ikka töökorras on. Nutikas tai ei suuda ja wifiboksi vahetamine teise vastu võtab aega terve päeva ja selleks kulub miljon närvirakku.

Muide, täna õhtul jälle internetti ei olnud, tüüp tegi mingit süsteemi ümber. Sain jälle tunnikese lobbys istuda, ainult seekord kastsin ennast korralikult sääsetõrjega üle.
Praegu töötab. Näis, mis tulevik toob!

Homme lähen hotelli general manageri jutule, sest koristajad jätavad mu toas rõduukse kogu aeg lahti, st ei lukusta seda ja minu rõdu kõrvalt läheb mööda tuletõrjeredel. Ma tõesti ei taha avastada mõni päev koju tulles, et mingi porine juku mu aluspesus sebib. Või siis midagi veel hullemat...

*K*

Hiidprussakas!!

2010-05-28T09:31:00.008+03:00

Kui ma siin ühes varasemas postituses märkisin, et ämblikud on jõledad ja prussakad on kökimöki, siis nüüd ma tahakse seda prussakate poolt natuke täpsustada. Tänava peal või kaugelt vaadates on jah kökimöki, aga...

Eile õhtul oma toas olles nägin peeglist, kuidas minu seljataga oleva vannitoa ukse (selline horisontaalsete peenikeste avadega uks) ühest avast poeb vannitoast tuppa üks jõle elukas! Jubesuur prussakas! Pakun, et mingi 7-8cm, lisaks pikad ja rõvedad tundlad ja koivad. Mina täiesti tardusin ja vaatasin, mismoodi ta sujuva lennuga rõduukse kardina peale maadus ja käbedalt kõrgemale kardinapuu juurde sibas. Ma ei tea, kui kaua ma seal ühe koha peal seisin, aga natuke pidin ennast koguma küll. Selline elukas ja minu toas! Ja mina olen siin üksi! Ja midagi tuleb ju teha selle elukaga! Ma ei saa teda ju lihtsalt sinna kardina külge jätta! Issandkuijube! Olen ikka emane küll eksju :)

Minu peas valmis selline sõjaplaan, et haarasin kätte ajakirja ja klaasipuhastussprei ning lähenesin vaikselt rõduuksele, et see kiiresti avada ja siis mingitmoodi see elukas sealt välja saada. Uks lahti, kardin raputatud ja vaikus.... ja siis elukas ilmus hoopis kuskilt kolmandast kohast välja! Pritsisin teda klaasipuhastusvedelikuga ja hüppasin eemale. Tean, et korralik putukamürk neid prussakaid ikka tapab, aga selle minu sprei peale ei hakanud vend isegi mitte köhima. Hoopis ründas mind!!! Lendas mulle vastu õlga päris kõvasti, ise veel sumises või kirus midagi sitikakeeles ja siis maandus uuesti kardina peale ja sibas samasse kohta seal üleval. Mina olin selleks ajaks jõudnud ehmatusest kõik käes olnud asjad maha visata ja korralikult kiljuda. Oh mammamia!!! Ma sellepärast igasugu sitikaid et salli, et nad ei oska vaikselt omi asju ajada, vaid peavad ikka inimese peale ronima. Sain tõestuse, et suured prussakad ei ole ka mitte teisest puust.

Nüüd ma enam ennast kaua koguda ei saanud, ilmselt oli mu vastane ennast juba võitluslainele häälestanud ja puges sealt kardinapuu tagant välja ja kükitas kardina peal. Mina seisin, paremas käes ajakirja Marie Claire veebruarikuine väljaanne ning vasakus hotelli väikene sinine padi (ärge jumala eest küsige miks) ja nägin järgmisel hetkel kuidas elukas lendas keset tuba asuva lambi peale ja seejärel hakkas toa laes suuri ringe tegema vahepeal minu poole sööstes.
Mina vehkisin täiesti ennastunustavalt oma ajakirja ja padjaga. Oleksin tahtnud ennast kõrvalt näha! Ilmselt meenutasin sõdalast mõnest vanaaja sõjafilmist, kus käib äge lahing ja vennad vehivad mõõkadega paremale ja vasakule ja ma alati imestan, mismoodi nad seal omadel päid maha ei löö....
Minul ühtegi oma ei olnud, kes oleks võinud pihta saada, noh, padjaga poleks ju hullu ka :) ja sain mingil hetkel selle sitika põrandale löödud. Viskasin talle ajakirja peale, aga see sellise eluka liikumist väga ei takistanud. Juba nägin, kuidas tema tundlad ajakirja alt välja hakkasid piiluma. Nii - ajakirjale lendas peale see padi ja sinna otsa veel mina. Trampisin nagu pöörane elevant ja minu vastane oli lapikust lapikum. Jummal tänatud! Pühkisin ta siis rõdule ja olin üks tunnike-paar veel täiesti endast väljas. Ausõna, oleks ma 10 aastat vanem, oleks ma tõsiselt infarkti ka saanud.
Ja täna hommikul laipa minu rõdul ei olnud.. Ma loodan, et tegemist ei ole ulmefilmiga, kus venna jalad keha juurde sibavad ja elukas taas ellu ärkab....

*K*

Tantsunumber Prismas

2010-05-26T12:56:00.007+03:00

Käisin täna kohalikus Prismas ehk meie Carrefouris ja mis ma näen! Poodi sisse astudes on laias vahekäigus poe töötajad kahes paralleelses reas ja esitavad miskit tantsunumbrit. Kõlaritest tuli mulle tundmatu, aga vahva taikeelne lugu ja need seal muudkui nõksutavad ja teevad kätega igasugu liigutusi. Järgmises vahekäigus sama asi ja ülejärgmiseski oli nii. Kõige pikem rivi töötajaid oli rivistatud kassade ette ja ma pean kohe mainima, et nii sünkroonis liigutuste tegemine on ka professionaalsele tantsutrupile kõva pähkel! Kuigi näod olid tüüpidel üsna mornid ees...

Poes ei toimunud selle paari minuti jooksul mitte mingit puuviljade kaalumist või kiivri- või kassitoiduostu nõustamist, kõik töötajad, va need, kes just sel ajal kassades kaupa läbi piiksutasid, olid üles rivistatud ja tantsima kupatatud! Ardo teadis rääkida, et siin ongi igal poel oma tants ja seda esitatakse iga päev kindlatel kellaaegadel. A la "kõik me väljas hea klienditeeninduse eest ja tööd me rabame kui üks mees" või midagi sellist. Igatahes vahva oli vaadata ja peale nõksutamist teenisid tublid töötajad poes olnud klientidelt suure aplausi!

PS ma sain omale täna peale vähemalt 10 päevast nõudmist uue külmiku tuppa! Wooohooo! Vanaga oli see lugu, et külmkapi uks kippus mulle kogu aeg varba peale kukkuma, kui seda avasin. No ei ole suur uks, selline pisike minibaari moodi külmik on, aga ikkagi valus ju! Lisaks vahepeal tegi külmkapp üsna kõva lärmi, mille peale ma koguaeg öösel üles ärkasin. Katkine uks parandati ära, aga koos sellega paraku lärm ei kadunud. Täna tegin mina vastuvõtus omakorda natuke lärmi, sest ilusti ütlemisest nemad ju aru ei saa, ja nüüd on mul uus külmik! Mis teeb ka lärmi! Aga õnneks natuke vaiksemat :)

*K*

Need taid...

2010-05-26T09:19:00.012+03:00

Ma ei ole siin vahepeal jälle väga usin sulesepp olnud. Noh, teate küll, kullakest ei ole ja siis ei ole tuju ka lõbusaid lugusid kribada. Aga see ei tähenda, et vähem juhtuks!

Näiteks esmaspäeval oli mul nii hull spordipäev, et sellesarnast ei mäleta keskkooliajast ka...
Kui Ardo läks Eestisse, viis ta siit lapsele shortsid. Kahjuks oli poiss pärast viimast mõõtmist mõne sentimeetri kasvanud ja püksid... olid ikka samasuured ja vanade mõõtude järgi. Ehk siis väikesed natuke. Tuli minul siis uued ja suuremad samasugused püksid asemele leida ja need kohvrisse pista ühele tuttavale, kes esmaspäeval Eesti poole lendu panema pidi. Pühapäevaks planeeritud püksiostmine Phuket Towni ööturul jäi kahjuks ära, sest ma omale mingi tõve külge olin hankinud ja shoppamise asemel voodis pidin piinlema. Ei jäänud siis muud üle, kui esmaspäeva hommikul siin Patongis püksiost ära teha. Siin on kah üks turuke, kust me varem oleme riideid ostnud ja Patongi kohta annab siin väga hästi kaubelda, kuigi esimesed hinnad, mis ette antakse on tegelikest isegi viis korda kõrgemad! Aga kui hindu tead, siis iseenesest nagu probleemi ei ole. Või siis ei tohiks olla...

Eelmine kord maksime pükste eest 220 bahti ja seekord, tee, mis tahad, mitte keegi hinda alla 350 ei lase. 350, 380, 400 jne. Mismõttes nägu! Käisin terve turu läbi ja kauplesin nii, et maa must ja silme eest ka must. Räägivad mulle oma guud kualitist ja no ei kuku hind sinnakanti, kuhu mina tahan. Ja kui mainisin, et eelmine kord sai nagu 220 makstud, siis sai see turutäis müüjaid sõna otseses mõttes naerukrambid...

Mina kõva mutt, alla ei anna. Kappasin järgmisele turule. Seal selliseid pükse üldse polnud!
Siis seadsin suuna mere-äärse tänava äärde, kus teadsin ka palju poode-müügilette olevat. Vahpeal sain teada, et shoppamiseks on mul eeldatust 1 tund vähem aega, sest et tuttava takso lennujaama läheb kell 15 mitte 16...
Panin turbokäigu peale, leidsin poed, kus õiged püksid olemas ja ei jäänud mul muud üle kui ikkagi alistuda ja osta püksid 350 bahtiga. Te võite mõelda küll, et ma olen täielik debiilik, et torman mööda linna ringi 130 bahti pärast, mis Eesti mõistes ei ole mingi raha. Aga kui nii odavas riigis nagu Tai elada, omandab ka väike raha hoopis teistsuguse väärtuse. Nii et irvitamine jätta!

Sain oma püksid, olin eluõnnelik ja mul oli veel pool tundi aega, et jõuda kokkulepitud kohta. Kõndisin veidi poodidest eemale ja istusin ühe pingi peale, et panna püksid ja Ardole ostetud särk ühte kotti ja mis ma näen!!! Mina hull olin sealt püksipoest suures osturõõmus niimoodi minema jooksnud, et ei näinud pükste tagaküljel olevat kangadefekti. See ei olnud küll nii suur ja nähtav ja poisil omal oleks sellest täiesti kama kaks, aga ikkagi.... Jooksin poe poole tagasi, ega ma ju ei mäletanud ka, milline letike neist sajast see selle pika tee ääres täpselt oli. Leidsin õnneks õige augu ja soovisin siis püksipaari vahetada teise samasuguse vastu. Küll neil olid teised kliendid, siis nad mulisesid niisama (ega neile ju ei meeldi probleemidega tegeleda nagu ma ka varem kirjutanud olen), siis otsiti, ei olnud, müüja kadus minema, tuli tagasi, otsis veel, siis nad kraapisid kangast, et ah tuleb pestes ära. Hallooooo, kangadefekt ei tule pestes välja!
Kulus u 15 min, kuni nad said teada, et neil ikkagi teisi samasuguseid pükse ei ole ja nad olid piisavalt taibukad, et selleks hetkeks mõista, et ma neid defektiga pükse ka ikkagi väga ei taha. Sain raha tagasi.

Nüüd mul oli 15 min aega, et jõuda mitme kilomeetri kaugusele. Leppisin juba mõttega, et seekord jäävad püksid saatmata. Hakkasin lippama ja tee ääres nägin veel kohta, kus neid pükse müüdi. Pole õiget suurust. Ok, lippan edasi. Pole õiget värvi. Ok, jooksen edasi! Ja siis oli!!!! Ja hind 400. No minge metsa. Seletan veel onule, et need lapsele, kes lasvab iga päev ja ülehomme võibolla ei saa enam pükse jalgagi panna, sest need on väikseks jäänud, et ma ei maksa nii palju. Ei midagi. Ja lõpuks, ma ei tea miks, ta lihtsalt alistus ja sain oma püksid 350ga!!! Ja nüüd mul oli 4 minutit aega, et jõuda veel püksid anda takso peale! Sain mingi venna tee äärest, kes mu 40 bahti ja 2 minutiga kohale viis ja saaga sai õnneliku lõpu! Huhhhhhhhhhhhhhhh............
Oi kuidas ma armastasin peale seda jooksmist oma konditsioneeriga tuba ja Ardo Weekendi patja, mida on hea jahedas voodis nusserdada!

Eile õhtul, aga mulle tundub, üritasid kolm Tai tsikki minu sõrmest abielusõrmust pihta panna. Tulid kolmekesi minu juurde ja hakkasid pihta, oo juu aar soo bjuutiful, soo naiss feiss ja pla plaa. Ütlesid oma nimed, surusime kätt ja enam nad seda mul lahti ei lasknud. Küll silitas ja musitas üks ja siis teine ja ikka jutt käis juurde: ai laik juu sõu matsh ja mai friend laik juu sõu matsh jne jne. Lõputult... Mul hakkas imelik ja tõmbasin oma käe ära.
Iseenesest ei ole olukorras midagi imelikku, eks need Tai tsikid käivad mind ikka vahest kraapimas. Olgugi, et ma enam blond ei ole, ei ole ma ka päris pilusilm mitte ja see teadagi, on nende silmale jube ilus vaadata.
Need, kes on abielus, teavad, milline tohutu emotsionaalne väärtus sellel sõrmusel on, nii et selle võimalik varastamine väga naerma ei aja. No ma ei tea, võibolla ma pingutan üle, aga ei jäänud sellest sõpruseloomisest head maiku!

Illustratsiooni mõttes panen siia paar pilti sellest toredast ööturust, kuhu ma kahjuks ei jõudnud!

*K*

Jälle puussee?

2010-05-17T17:44:00.019+03:00

Oeh, ma lihtsalt ei suuda enam oma sündmusterohke elu üle ei naerda ega nutta... Alles see oli, 1 mai siis, kui me kolisime Ardoga siia Patongi ühte hotelli. Olin alguses jube rahul, sest asukoht hea ja rand siinsamas jne jne nagu ma juba kirjutanud olen. Aga nagu elus ikka, alguses on ilus punane õun ja siis pistab sealt pea välja priske ussike!

Paar päeva peale siia kolimist, see oli veel enne, kui Ardo Eestisse läks, paluti meil kolida teise tuppa, sest et meie kõrvaltoas mingit asja remontima pidi hakatama. Ja pidavat tegema lärmi või midagi sellist. Tore siis, et asju ette mõelda osatakse, me oleks ju võinud kohe kuskil mujal elutsema hakata, aga see selleks. Ja pakkuda oli neil ainult üks tuba kaks korrust allpool, mis oli jube pime, sest aken oli veits vales kohas ja vaade oli a la läbi paksude elektrijuhtmete kõrvalmaja vannituppa. Suure sõja peale saime siis oma korrusel ühe toa edasi kolida, kategooria paremasse tuppa, kuhu seda kopsimist oli muidugi kuulda, aga noh, elasin üle. Nüüd olen endiselt siin ja mul on öölamp ja puha :P

Praeguseks on siis ilmnenud minu jaoks täiesti ufogeeniline nähtus internetiga seoses - teed ühe kliki, noh toon näite, avan ajalehe internetis. Leht avaneb ja kui ma tahan lugeda artiklit, siis see enam ei avane. Internetti ei ole. Siis login ennast uuesti sisse, internet taas olemas, teen 2 klikki ja kolmandat enam teha ei õnnestu. Vahest jõuan neljandani, aga vahest ei saa ka esimest tehtud. Ja niimoodi juba nädal aega järjest. Vahepeal töötab mingi tund tõrgeteta, vahepeal ei saa ühtegi asja tehtud, sest et kogu aeg läheb sisselogimise peale. Kuna mul paraku on üsna palju vaja internetis tegutseda, on selline asi noh nii õrnalt öeldes ebamugav. Olen seda tunnet korduvalt nädala jooksul vastuvõtu tumbajumbadele väljendanud, mille peale nad väga rõõmsad ei ole olnud. Täna sain just teada, et üks suur suur kompanii, mis neile seda teenust pakub tuleb ja vaatab seda asja, aga see kõik võtab aega nagu siinmaal ikka. Nii et ma nüüd siin õnnelikult ootan ja tegelen aktiivsemast aktiivsema sisselogimisega. Võib-olla veel paar nädalat. Ärge siis saage kurjaks, kui ma msnis sisse-välja nagu närvihaige pendeldan.

Siis on mul siin igapäevane koristamine nagu ühes korralikus hotellimajas ikka. Ühel hommikul tahtis koristaja mu uksest sisse murda kui ma veel magasin. Karjusin voodist - "sliiping". Huh, rahu. Sliibin edasi ja u 25 min pärast on mammi tagasi ja tahab jälle hauskiipingut teha. No mida asja, kas te tõesti arvate, et ma 25 min pärast olen üleval, kui ma enne magasin. Normaalne oleks ju mingi tund-paar aega anda või nii eksole.... Karjusin siis uuesti - "sliiping, kamm bäkk leiter" ja kuulsin selle peale kuidas koristaja tõi kuuldavalt häälitsusi, mida siin on raske edastada. Noh a la kamoooon, kui kaua võib üks inimene magada. No ilmselgelt on ju iga võõra kommeenteerida see, kui kaua mina magan. Hästi rõõmsaks tegi see. Ja tagasi nad ei tulnudki sel päeval :D

Täna tulin rannast koju, higine ja liivane ja soolane (sest et vesi on siin soolane meres eksju) ja joonelt kohe dushi alla. Mida pole on vesi. 10 min pärast vesi tuli. Pruuni värvi. Jammi... Siis hakkas dushiotsikust tulema normaalset vett, kraanist ikka pruuni.... Ja nüüd just mõni aeg tagasi mulle helistati, et ai äm so sorry jne aga meil on 4. korrusel veerike ja te peate kolima teise tuppa. Me teame küll, et teil see teine kolimine juba siin, aga sõu sorryy. Oh jumal, see veel puudus. Alates 1. maist oleks see siis juba kolmas kolimine + kui asi korda saab, pean ma ju veel oma tuppa tagasi ka kolima. Väljendasin oma pettumust natuke ärritunud häälega ja lubasin alla minna asjast rääkima. Harjutasin siis peegli ees kurja nägu ja läksin. Tüüpidel oli vahepeal ahjus küpsenud uus ja geniaalne plaan - nad annavad mulle uue toa 2. korrusel, kus on vesi olemas. Ehk siis - ma elan ja magan 6. korrusel, aga vetsus ja pesemas käin 2. korrusel. Tänk gaad, et mul kõht lahti ei ole või midagi... Ptüi ptüi, ega keegi ei garanteeri, et seda paari päeva jooksul ei juhtu eks. Aga ma olen nüüd nagu pioneerilaagris, mitte et ma sellest midagi teaks.. Või nagu kämpingus, kus peab kuskil teises maailma otsas vetsus käima. Mul siin see jama, et õue telgi kõrvale ka nagu ei saa minna :D Okei, asi läheb rõvedaks, aga ma lihtsalt kujutan ette, kuidas siin veel paljudki peale minu vannimütsi ja rätikuga mööda maja ringi saalivad :D

Muide, kui rätikutest rääkida, siis vaadake seda siin. On ju puhas eksju. Nende meelest on.

Ahjaa, ja homme kella 9st hommikul õhtul 17ni ei ole elektrit ka. Has ta la vista värske piim minu külmkapis!

Lõpetuseks - Phuket on väga väga tore koht! Aga kui keegi tahab teada (preventsiooni mõttes või nii), kuskohas mitte kindlasti Phuketi saarel elada, siis küsige julgelt. Võin "rõõmuga" suisa kolme kohta "soovitada"!

*K*

Muay Thai

2010-05-09T13:36:00.043+03:00

Muay Thai ei tähenda kohe kindlati mitte sõnapaari "minu Tai". Või siis seda megamaitsvat joovastavat kokteili nimega Mai Tai. Vaid hoopis üsna karmikoelist võitluskunsti Taimaalt ehk siis maakeeli öeldes Taipoksi, mis juba aastatuhandeid siinmaal arenenud ja tohutult populaarsust võitnud on. Ja muidugi on tegemist Tai rahvuspordialaga!

Taipoksi tuntakse ka kui Kaheksa Jäseme Kunsti (või teadust), kuna võitluses kasutatakse laialdaselt kõige mis liigub: nii küünarnukke, põlvi, jalgu kui rusikaid, mis teevad kokku kaheksa puutepunkti vastase kehal. Et nagu 2 rusikat ja 2 küünarnukki jne. Näiteks tavalises poksis kasutatakse ainult rusikaid, mis teeb siis 2 puutepunkti. Taipoksi tehnika on keeruline ning selleks, et tegijaks saada peavad olema kõvad nii musklid kui vaim. Ja kui te nüüd selle jutu peale ära ehmatasite ja ei julge allapoole piltide juurde kerida, siis rahu, ainult rahu! Pildid ei ole nendest kõige vihasematest vendadest ja verd ausõna kuskil näha ei ole!

Enne igat poksimatshi esitatavad kõik võitlejad püha rituaali Wai Kru ehk poksitantsu, mis on traditsiooniks juba iidsetest aegadest. Mõnikord on see lihtsam ja lühem, teinekord pikem ja põhjalikum ja sellisel juhul üsna tüütu, I must say.. Aga vahele segada ei tohi! Öeldakse isegi, et hea asjatundja võib võitluse võitjagi ära öelda, pelgalt vaadates, kuidas võitleja oma Wai Kru´d esitab. Wai Kru´l on mitmeid eesmärke - nagu austada kuningat, oma õpetajat, samuti on see viis keha ja meelt võitluseks valmis seada ning palvetada võidu eest.

Sellest jumbust saab kunagi suur võitleja

Kui armastus on nii suur... või võiduiha?

Siit need põmmpead tulevad...

Kiss my...

Käib kõvem andmine

Vihane kann, hah?

Vihane kann aktsioonis

Siin Phuketil on see poksiteema selge see, et üsna popp. Esiteks leiab kõikjal üle saare Muay Thai gyme, ehk siis neid kohti, kust saab seda peent kunsti õppida. Aeg-ajalt toimuvad seal võitlused kah. Teiseks vuravad iga päev mööda tänavaid ringi suurte kõlaritega varustatud autod, kust kostub kõva lärm "Friday night, Friday night, 9 pm, Bangla Boxing Stadium" ehk siis igal reedel, tihti tegelikult ka nädala sees toimuvad igavesti kõvad matshid siinsamas Patongis. Ma siin ei ole siin veel käinud, aga kujutan ette, et verd lendab ja mitte vähe... Pileti hind on muide kah üsna krõbe - tavapilet 1500 bahti (570 eek) ja vip pilet 2000 bahti.

Ja ei ole midagi teha, ka minule on hakanud siin Tais olles see rahvussport külge ja minu esimesi saavutusi poksiareenil saate näha allpool:

PS naised muidu uskumuse kohaselt ei tohiks poksiringis olla, see pidavat hävitama meesvõitlejate oskused. Huvitav, mida ma siin teengi......?

Mm, see teema ka, et ürituse üks toetajatest oli Seduction Discoteque (jah seesama, mis Tallinnas oli) ja sealt anti meile siis klubi kirjaga särgid, millega kästi midagi cooli teha. Sest need oli täiesti mõtttettuuud, tavalised t-särgid. Väike disainer minu peas käskis särgi igast küljest jupi maha lõigata, varrukad ümber randme siduda ja seljatagant kukkus mässumeelne, võitlusehõngu kandev teos välja selline :

See jumalast kõva vend pildil minust paremal on endine kõva võitleja ja ürituse korraldaja ning Singha maikaga vend pildil vasakul on kah mingi kõva võitleja ja pealekauba kohtunik!

PS Singha maika muide on siin samasugune reliikvia, nagu näiteks särk kirjaga I love Phuket või Egiptuses särgid kirjaga Red Sea või midagi sellist. Singha on siis kohalik humalamärjuke...

Ja ma lähen nüüd ja pean maha oma järgmise matchi teemal "miks ikkagi internet iga 2 minuti tagant korra ära käima peab"!

*K*

Ardo on tagasi Eestis!!!

2010-05-07T11:39:00.013+03:00

Öösel vastu tänast jõudis tagasi Eestisse minu kallis Ardo!!!

Teie jaoks wooohooo, sest lõpuks ometi tehakse teist jälle ilusaid pilte! Minu jaoks mitte nii wooohoo, sest mina jään veel siia natukeseks pikutama ja tähtsaid asju tegema.

Viimane päev möödus meil tohutu tormamise tähe all, sest nagu ikka - kõik tähtsad tegemised jäävad viimasele minutile. Õhtu veetsime romantilise päikeseloojangu, hea seltskonna ja kihiseva shampuse seltsis. Jään neid hetki metsikult taga igatsema...

Aga niisiis tähtsat juttu ka - kellel on soov lasta iseennast või kedagi/midagi muud üles pildistada, kirjutage ardo@epl.ee ja küsige pakkumist!
Ja vaadake kodulehte kah - www.ardokaljuvee.com!

Ma lähen nüüd toon omale veini või midagi liiga magusat.
Sest et kuradima kurb on :(

*K*

Chill out Pärlisaarel

2010-05-04T14:04:00.025+03:00

Mida peab tegema, kui on vaba päev? Puhkama ja toredate inimestega mõnusalt aega veetma? Peab!
Ja peab ka mainima, et Phuket on üks igavesti vahva paradiisisaar, kus ka peale 6-kuulist elamist kordagi igav ei ole hakanud. Rääkimata onju siis veel sellest, kui siin paar nädalat puhkamas käia. Aga ikkagi on selle toreda Phuketi ümber veel terve ports väikeseid, ilusaid, palme ja puhkusehõngu täis saarekesi, mida, ma ei ole küll usklik, aga mitte külastada on lihtsalt räige patt!

Ühel ilusal pühapäeval, kui minul oli teist päeva maailma kõige hullem toidumürgitus või mingi muu jubedat nägu kõhuviirus, põristasime meie ühest väikesest sadamast pikasabalise paadiga Rang Yai poole. Saar asub Phuketist idas ja sõit sinna võtab jubevähe aega, ainult 15 minutit.

Rang Yai ehk Pärlisaar on väga tore saar sellepärast, et:

Seal on väga palju erinevat liiki palme! Õudsalt oluline info minumeelest...

Seal on lihtsalt V Õ R R A T U D rannad! Ehk siis ilmselgelt häästi valge liiv, hääästi häästi helesinine vesi ja korallid ja teokarbid jne. Ja see vesi oli nii suppsoe, et lihtsalt pointless oli ujuma minna - lained ei jahutanud üldse. Phuketil on ka muide merevesi nagu supp. Tulge aga siia kõik!
Snorkeldada Rang Yail väga eduliselt ei saa, proovisin ise järgi, nägin mingit ussi vee all ja pistsin plagama. Aga mitte selle ussi pärast ei ole mõtet snorkeldada vaid sellepärast, et põhi on lahes nii liivane ja nähtavus on seetõttu veidike hägune. Muidu kalakesed ja korallikesed on seal udu sees täeiesti olemas.

Saar on suht väike, ma ei tea tõesti neid kilomeetreid ja asju, sest igal saare kaardil puudub selline väheoluline vidin nagu mõõtkava, aga tervele saarele kõndisime meie ringi peale umbes tunni ajaga. Aga kes tahab natuke kiiremini saada või siis jalamuskleid treenida, saab omale rentida jalgratta. Sinka-vonka üles-alla rattateid on seal nii et tapab. Nagu palmegi eksju.

Saarele on püsti pandud üksainus hotellike ja muud miskit. Hotellike koosneb restoranist, nunnudest looduslikest bangalotes mererannas (1000 bahti öö, kui kedagi just eriliselt huvitab), pärlipoest ja portsust vaba aja veetmise võimalustest nagu kajakid ja jalgrattad jne. Rahvast seal eriti palju ei liigu, vä mingid seltskonnad, kes käivad seal ühepäevaste ekskursioonide raames. Mis tähendab seda, et saarel saab suht mõnusalt ja privaatselt l i h t s a l t p u h a t a! Misiganes see sõna kellegi jaoks tähendab...

Nota bene! Minnes võtke jumala eest joogivett kaasa, sest veepudel, mis muidu poes maksab 6 bahti, röövib selle saare ainsas müügikohas rahakotist 44 bahti! Aga kui ilusti küsida, siis saab topsi vett hulga jääga tasuta kah ;) Millest selge see, et ikkagi väga kauaks ei jätku...

Ja mille pärast on Rang Yai veel kuulus? Saart ümbritsevates soojades vetes kasvatatakse pärleid, mida eksporditakse üle kogu maa. Täiesti korralikus ja suures poes on päris hea valik pärleid, mis oma omadustelt ei jää üldse väga mitte alla maailmakuulsatele polüneesia pärlitele, mida Tahitil kaemas käisime. Valged ja pruunikad ja lillakad ja oliivikarva ja hallikad jne. Poes tehakse presentatsiooni kah, a la kuidas pärl tekib ja kasvab ja kui keeruline see kõik on. Hinnad on muide suht head! Mõni ehe isegi poole odavam kui Tahitil.
Pärlipoisid tulevad siit:

Aga meie tripp nägi siis välja selline, et läksime hommikul saarele, tellisime omale õhtupoolikuks paadi vastu ja terve päeva jalutasime, puhkasime, pikutasime, mõnulesime päikese käes, proovisime pärleid kaela, sulistasime vees, grillisime rannal vinkusid, sõime kookospähklit ja mina üritasin ette kujutada, et mul ei ole mitte kunagi mitte ühtegi toidumürgitust olnud!

Hästi mõnus ja vahva ja tore ja lahe oli! Ja ma loodan, et teile sinna Eestisse ka kasvõi üheks päevaks rannailm jõuab!

Ja kes veel rohkem pilte viitsib vaadata, siis kiigake Feissbuuki!

*K*

Tere tulemast patupealinna!

2010-05-03T15:42:00.005+03:00

Aga meie jälle kolisime! Ei ole seekord põhjuseks nupust nikastanud ja hoolimatud omanikud, pidevalt kuskil ära olev internet või elekter, maja all ringi roomavad kobradmaod või jäledad sitikad. Kuigi need viimased nii nagu ka hiidämblikud, lendavad sipelgad ja sipelgamunad hambapastatuubil, olid ka eelmises elukohas täitsa olemas. Seekord on hoopis oluline keskne asukoht ja lühidalt öeldes põhimõtteliselt kõige läheduses olek. Meie uus (järjekorras võidukas kolmas) elukoht asub Patongis, ühes vastavatud hotellis ja praegu võib olla kohe täitsa rahul!

Erinevalt varasemast oleme nüüd Phuketi saare kõige rahvarohkemas ja lärmakamas piirkonnas, kuigi meie maja on õnneks Lady Gaga mussist ja joomerdavate turistide ning Tai tsikkide kisast veidi eemal, nii et on isegi võimalik öösel magada ka. Kes ei tea, siis ei ole maailmas olemas hullemat lärmi kui Tai naiste kädistamine. Huuuh, kurdiks võib jääda!
Niisiis… Patongi peatänavale Soi Banglale jalgsi minek uinamuina tempos võtab meie kodust aega maksimaalselt 10 minutit, randa kuskil 15 min, kui just ei viitsi kasutada hotellibussi, mis Patongi randa iga tunni tagant tasuta vurab. Aknast paistab päikeseloojang ja igavesti nunnud kohalike puust kokku klopsitud majakesed. Saare üks suurimaid kaubanduskeskusi Jung Ceylon koos Garrefouri hüpermarketiga on maja eest näha ja kuna elamine paikneb 6. korrusel, ei ole ka tsunami korral kuskile tormata vaja. Seda siis juhul, kui me ikka kodus oleme, mitte rannas või tänavatel kooserdamas. Või kui maja konstruktsioon vastu peab…
Ja Mc Donalds on meil siin ja kohalikud turud odavate ja nämmade kanavarrastega. Ja stripiklubid ja pedepubid. Kui kedagi peaks huvitama eksju. Ja rolleriga ei pea peaaegu üldse sõitma, sest et kõik on lihtsalt niii lähedal! Ja hotelli vastuvõtukutid on asjalikud, räägivad isegi täitsa inglise keeles ja puha ja lihtsalt ei irvita näkku, kui mõnele küsimusele vastust on vaja otsida. Vahelduseks lähme siin mugavaks kätte ära :P

Selliseid suurepäraseid pildikesi näeme meie oma aknast:

*K*

No kauaaa võib!

2010-04-30T13:48:00.011+03:00

Mul ei ole tegelikult üldse naljakas. Aasta 2010 on juba algusest peale (30 min pärast uue aasta saabumist me kukkusime rolleriga) olnud nii minu kui Ardo elus kahtlemata KÕIGE halvem üldse. Lihtsalt kõik asjad, mis saavad minna valesti, lähevad ja kõik, mis iganes saab juhtuda, kindlasti juhtub ka. Ja lisaks suurtele asjadele, mida ma siinkohal laiali laotama ei hakka, sest seda 600-leheküljelist romaani ei jõua keegi läbi töötada, juhtub absoluutselt iga päev mingi väike vimka lisaks kah!

Nagu eile näiteks.
Tulime rolleriga rannast koju ja umbes 30-40 min pärast läksime taas välja. Hakkasime kiivreid pähe panema ja... mul nagu ei olnudki midagi pähe toppida! Kiiver läinud! Mõtlesime siis enne paanitsema hakkamist läbi, et ega ma ometi sellega ise rannast ja päikesest uimas peaga üles tuppa ei jalutanud, aga ei... Läinud! Siin tuleb muidugi ikka vahest ette, et mingi vend nö "laenab" kellegi võõra kiivrit mõneks ajaks ja siis vaikselt salaja ilmub see pärast omale kohale tagasi. Aga muidugi vahest harva tuleb varastamist ka ette. Meie kahtlustasime siiski seda esimest varianti ja peamised kahtlusalused olid meie maja töötajad, kelle me oleme ilmselt juba surmani ära tüüdanud, kuna väljendame iga päev oma "kerget" rahulolematust internetiühenduse pärast, mis absoluutselt iga päev just siis ära kaob või supperaeglaseks muutub, kui Ardol on vaja tööd teha.

Aga midagi see kahtlusaluste otsimine paremaks ei teinud, sest meil oli plaanis selline pikem sõit ja ilma kiivrita mina siin liikluses ringi sõita hästi ei julge. Kohustuslik on kiiver küll ainult juhil (hetkel veel, peagi seadus muutub), aga arvestades kohalike liikumiskiiruseid ja segaseid trajektoore on oma tervisele kasulikum, kui kasvõi see õrn munakooreke pead kaitseb. Aga mis seal ikka, sõitsime vaikselt-rahulikult oma sõidud ära, saime tagasi ja elus oleme siiani. Aga tigedaks teeb see, et oma maja all parklas, kus need töötajad (a la mingi turvamees, vastuvõtutöötaja ja muidupassijad) päev otsa ringi liiguvad, lihtsalt kiiver piistu pannakse, eriti veel kui me ainult pool tundi toas olime... Ja seal oli veel vähemalt 10 kiivrit, mis olid tunduvalt uuemad, ilusamad, läikivamad või mis iganes. Just minu oma eksju!

Õhtul tagasi tulles, nagu me arvanud olimegi, oli minu kiivrike platsis! Küürisin selle kiiresti puhtaks, ei taha nagu mingi venna tõukusid oma patsis ringi patseerimas näha juu! Hiljem nägime ka turvakaamera salvestust, kust selgus, et mingi kohalik jõmm lihtsalt tuli otsejoones meie rolleri juurde, võttis minu kiivri, istutas selle omale pähe, siis istus enda rolleri selga ja kimas minema. Nii lihtsalt ja loomulikult asi käibki. Tüüp elab meiega samas majas ja me veel mõtleme, mis me temaga või tema imeilusa tuttuue lumivalge ja moodsa sõiduriistaga pihta hakkame :D Oi, ai äm bääd!

Ja tegelikult see ei ole veel kõik. Sel ajal kui oma sõite päeval tegime, läks meil esmalt rolleri esikumm katki, mille kohe tee ääres ära parandada lasime ja siis umbes tunni pärast, keset kõige laiemat ja mõttetumat tühermaad, vajus tossiks ka tagumine kumm. Mingi tõsiselt s*** planeetide seis ma ütlen...

Side lõpp.

*K*

Anekdoot

2010-04-28T10:10:00.006+03:00

-Hi, do you have a feinumber?
-Sorry?
-Do you have a feinumber?
-What??
-Do you have a feinumber?
-What is it????
-Do you have a phone?
-Yes...
-Do you have number?
-Yes.........?
-Can I have it?
-No!
-Why?
-Why you need it?
-To talk to you, to sms..
-I am married.
-Aaa, I am Zack.. Talk to you later!

Selline vestlus leidis aset minu ja ühe ilmselgelt alaealise naistenäljase vahel, kes pärit kuskilt Imeliku Aksendi Maalt võis siis kuskilt väga sügavalt Kesk-Inglismaalt... Huh, kas Tai naistest enam tõesti turistidele ei piisa, neid on ju praegusel offseasonil umbes kolm korda rohkem öistel tänavatel liikvel kui nende poole vaatavaid mehi. Mina itsitan siiani! Feinumber.... mida kuradit!

Cheers, dudes!

*K*

Ääööäääkkkk, ämblik!

2010-04-27T12:49:00.009+03:00

Oi, kuidas mulle ei meeldi sitikad, satikad, putukad-mutukad ja ämblikud! Isegi lepatriinu ei ole väga nunnu, kui teda lähedalt vaadata, ausalt! Vabandan selle nõrkuse eest kohe ette ja taha ära, aga igal inimesel võivad ju olla mõned hirmud, mis tal külmavärinaid tekitavad, eksju!

Esimest kolme kohtame siin igapäevaselt, nii et nendega oleme harjunud ja enam mingi prussakas või hiidmardikas kiljatust esile ei kutsu. Aga... mul tõusevad juba puhtalt mõttest mingi krõnksus jalgadega ämbliku peale kõik keha peal olevad karvad püsti ja mul on ülihea meel, et me neid siin Tais kohanud ei ole. Siiani...

Ühel õhtul koju tulles trehvasime oma maja trepikoja aknal saaki varitsevat suurt ämblikku. Kere nii paari cm pikkune ja karvane, pikad koivad - kõik jutud ühesõnaga. Läksime vaikselt mööda ja jäime ellu. Nüüd aga, kohtas Ardo sama elukat meie elamisest korrus allpool, laes kükitamas. Ardo lähenes ja ämblik hakkas mööda lage eemale jooksma ja maandus mõne meetri kaugusel Ardost potsti laest alla põrnadale... Äääh, kui mina oleksin olnud Ardo asemel, oleksin ma raudselt nii kõvasti kisanud, et kõik majaelanikud ja töötajad kohale oleksid jooksnud ja arvanud, et keegi on tapetud. Või midagi veel hullemat.

Üldiselt ämblikud siin Tais nii agressiivsed ja mürgised ei ole, et inimesele ohtlikud olla. Aga mine sa tea eksju, ega ma mingi ämblikuteadlane ole. Ja sellegipoolest ei ole ma huvitatud sellest, et mingi pirakas karvane tegelinski mulle näiteks pimedas koridoris laest krae vahele maandub.
Praeguseks on see karvane tegelane (õnneks) oma otsa leidnud ja nüüd tulevad meid kollitama vaid tema sugulased, lapsed, lapselapsed ja lapselapselapselapsed....

Pilt on illustratiivne ja ei kujuta ühtegi loos mainitud tegelast!

*K*

Naera ribadeks!

2010-04-23T12:35:00.005+03:00

Meil siin Tais ikka juhtub. Igasuguseid asju. Eriti siis, kui me väljas söömas käime :)

Täna läksime ühte Rawai mere-äärse tee ääres asuvasse söögikohta. Minul hull kartuliisu peal. Ma ei ütleks, et ma nüüd hirmsasti euroopa toitudes kinni oleks, aga kui siin päevast päeva erinevates valmistusviisides riisi ja köögivilja sisse krõmpsutada, siis mõnikord maitseb kartul lihtsalt J U M A L I K!
Enamikes söögikohtades on menüüdes olemas kartulisalat ja selle ma siis ka tellisin suure hurraaga. Mõne minuti pärast selgus, et kartulisalat on otse lõppenud. Selline asi, et ühte või teist või enamikke asju menüüs ei ole võimalik tellida, on siin nii igapäevane, et ei pane enam isegi kulmu kergitama. Aga krt, mis me siin siis üldse istume! Kuna Ardo oli juba oma söögi ära tellinud, ei jäänud mul ka muud üle, kui tavapärase tai toiduga taas hakkama saada. Praetud nuudlid beefiga, jeahh, tundub ka täitsa hea!

Jube kaua läks aega minu söögiga, Ardo oma oli juba söödud, kui minu aurav ports lauale jõudis. Ja mis ma näen, pole nuudlid mitte koos beefiga, vaid koos kanaga! Kuna ma enam mingi suurem asi kanasõber ei ole, sai kutsutud teenindaja, kes teatas et jah, teil on siin kana, et meil sai beef otsa! Eee... mmm... nagu et... mismõttes! Neil saab üks asi otsa ja nad lihtsalt toovad teise! Sellise geniaalsuse peale ma arvan ükski Eesti või Euroopa teenindaja isegi ei tuleks mitte! Ja lausa ime onju, et nad mulle selle kartulisalati asemel kohe mingit kreeka salatit ei toonud :D Aga jah... sellise asja peale nagu ei oska isegi pahandada, naersime nii et pisar silmas ja tulime sealt tulema.

Nüüd istun siin arvutis koos oma Chalongi Villa Marketist ostetud 55 bahtise kartulisalatiga ja olen üliõnnelik!
Ja muide - kartulisalat tähendabki siinmaal kartulisalatit, ehk siis salatis on ainult kartul ja majonees!

Allpoololeva pildi tegi Ardo Egiptuses, siis kui ma veel noor ja ilus olin :P

*K*

Mootorratturhiirte kokkutulek Phuketil

2010-04-20T08:23:00.010+03:00

Iga-aastane raudsete ratsude kokkutulek ehk Phuket Bike Week 2010 toimus vahetult enne Songkrani veefestivali, nii et saan mahti sellest kirjutada alles nüüd.

Phuket Bike Week on Kagu-Aasia suurim mootorrattaüritus, mis rahvusvaheliselt tuntud juba 16 aastat. Üritusel on mitmeid, sealhulgas õilsaid eesmärke nagu ohutu sõidu ja kiivri kandmise propageerimine ja vaesemate Phuketi koolide rahaline abistamine. Samuti promotakse läbi ürituse Taid kui riiki ja Taisse reisimist, täidetakse kohalike hotelli- ja restoranipidajate ning suveniiripoodide omanike kukrut ja palju muudki.
Lisaks muidugi ei ole mitte vähem oluline, et selline suur üritus ühendab mootorrattureid lisaks Taile ka Malaisiast, Singapurist, Indoneesiast, Ameerikast, Hong Kongist, Saudi Araabiast, Euroopast ja Jaapanist. One big happy motofamily!
Rattureid oli kokku tulnud muide umbes 3000 ringis! Ja kuskil sama suur arv jäi ka Bangkokis toimuvate rahutuste tõttu tulemata.

3 ööd ja 4 päeva väldanud motopeo raames toimus mitmeid põnevaid sündmusi, mis lisaks motomeestele ka neile, kel näiteks roller või tuk-tuk tagumiku all, suurt huvi pakkusid: mootorrataste näitus (wow, isegi mulle meeldis!), ratturite rannapidu, erinevad festivalid, Miss Phuket Bike Week valimine, tattoovõistlus, Ride for Peace ehk sõit rahu nimel ümber Phuketi saare, pidulik motomeeste Gala õhtusöök jne. Veel koguti Patongi jalgpalliväljakule kokku 2553 motikat, mis moodustasid sõna PHUKET 2010. 2553 siis sellepärast, et Tais tiksub just selle numbriga aasta.

Mina ausalt öeldes eriline motofänn ei ole. Isa ei ole mulle ilmselt oma geenidega SEDA kaasa andnud ja see on ainult hea! Vaadates, kui palju maksid juba igasugused originaal motosärgid ja saapad, ei taha ma üldse ka ligikaudu teada, kui palju maksavad need jupid, mida ohjeldamatult tuunimiseks kasutatakse! Ja see pnagaröövimine on alati nii keerulise teemana tundunud…
Ja lisaks - peale 6-kuulist Phuketil rolleriga ringikimamist tundub hetkel ainsa mõistliku sõiduvahendina võimalikult suur ja turvaline jeep. Või siis Hummer…

Aga no kui ikka motika sumps läigib kui peegel päikese käes ja tuuning on selline, et tekib mõte, kas selle motikaga päriselus ka sõita saab, siis ei saa ma üle ega ümber sellest, et lihtsalt pean teile siia mõned pildid panema!

Sumps läigib kui prillikivi

Kiired ja vihased

Kuram, kes seda jõuab püsti hoida...

Sexyyy

Ka motomees tahab näha kuidas ta välja näeb

Mees maalt. Farmist nohhh

Tibukollane :P

No kuidas sa sõidad sellisega..?

Kuuldatavasti on ka Eestisse kevad jõudnud/jõudmas, nii et mõnusat põristamist-väntamist kaherattalistel!

Motoilu nautlejad saavad suuremat pildigaleriid vaadata Weekendist!

Peace!

*K*

Naeratuste Maa, my ass!

2010-04-16T15:15:00.028+03:00

Ohh, ma istusin siia arvuti taha selleks, et teile hoopis millestki muust kirjutada! Aga mõtlesin, et kirjutan siiski ühest tänasest väga halvast kogemusest ja sellest, mismoodi mina mitte aru ei saa, miks Taid Naeratuste maaks nimetatakse!

Ma ei ole küll veel terve suure Taimaa võlusid avastada jõudnud, küll aga olen elanud juba 6 kuud Phuketi saarel ning näinud ja kogenud paljut, mis minu arusaamise kohaselt sõnapaariga "naeratuste maa" kohe mitte kokku ei klapi. Taide naeratustes ei ole mitte ühtegi emotsiooni ning kõige vähem veel siirust - tegemist on pelgalt fassaadiga! Tai naeratab, aga ta naeratab sulle täpselt niikaua, kuni see talle kasulik on.

Raamat "Tai - Naeratuste maa" väidab, et Tai elustiili põhitõeks on, et hea tuju on kullast kallim. Ma tegelikult usun, et algselt see nii olla võiski. Kunagi ammu. Või on ka praegu, aga kuskil väga sügaval sisimas ning see tõde kehtib niikaua, kuni tegemist on kohalikega. Kui mängu sisenevad turistid või Tais elavad valged, koheldakse neid kui punnis rahakotte, keda on vaja vaevustest ehk rahast tingimata vabastada ning naeratatakse ja ollakse lahked täpselt niikaua, kuni eesmärk on täidetud. Kui aga valge osutab vastupanu ning keeldub olemast lüpsilehm, kaovad taide nägudelt võltsid naeratused ning asenduvad ehtsa raevuga. Toon siinkohal ühe üsnagi uskumatu näite meie tänasest lõunasöögist.

Külastades ühte lihtsat söögikohta Chaofa East Roadil avastasime arvet tasuma hakates, et paberil vaatavad meile vastu veidi teistsugused numbrid kui olime varemalt menüüst meelde jätnud. Ehk siis: Coca Cola 15 bahti asemel 20 bahti; Ardo söök, kus pidi menüü järgi sisalduma ka riis - 40 bahti asemel 50 bahti ning lisaks veel riisi eest 10 bahti.
Ehk siis kokku küsiti arvel 30 bahti rohkem, kui menüü järgi olema pidanuks. Eesti kroonides on see vaid ca 11 eek, aga 30 bahti eest saab siin juba nii mõndagi ning minu kui väga ausa inimese jaoks oli juba asi natuke põhimõttes ka. Asusime uuesti menüüd vaatama ning juba lendas kohale varemalt väga laialt naeratanud, nüüd aga silmnähtavalt turris olekuga "restorani"pidaja ja asus raha nõudma. Meie siis näitasime ette menüüs asjad, mille üle me väga rõõmsad ei olnud ja vastused, mis meile sellepeale kuuldavale toodi, olid ikka uskumatust uskumatumad! Näiteks oli Coca kallim sellepärast, et ta ei saavat menüüs hinda muuta. Kuigi oli näha, et menüüdes olid valge kleepsuga väga paljud hinnad ära muudetud. Aga vot seda Cocat ju siis ei saanud! Ja siis üritas meile seletada, et kõik teised maksavad 20 bahti ja pole mingit probleemi :D
Ardo 10 bahti kallima söögi kohta me seletust ei saanud, küll aga öeldi lisaks riisi eest raha küsimise kohta, et no see riis toodi teile eraldi, mitte koos toiduga ja sellepärast ka eraldi tasu. Aga MIKS toodi eraldi? Kas me küsisime? Ei!!!!! Meie näitasime menüüs, et vot tahame seda asja siin ja menüüs oli selges inglise keeles kirjas et sealiha pipra ja küüslauguga, koos riisiga. Sellega ta nõustus, et jajaaa, siin on nii kirjas küll, aga teile toodi see eraldi! Ma ei saanud ikka üldse mitte midagi aru....... Õigemini sain küll - süsteemi kui sellist ei olnudki, lihtsat tahtis sõbralikkusest pakatav putkapidaja meid tüssata. Ai, mulle käib see närvidele, mismoodi kõiki valgeid peetakse rikasteks turistideks ning tuuakse alati välja, et ah, mis see väike raha sinu jaoks ära ei ole, maksa aga rohkem. Aga vot ei taha maksta rohkem, tahan võrdset kohtlemist! Aga seda ilmselgelt ei tasu siin loota...

Lugu läks siis edasi sellega, et mina teatasin, et me ei maksa rohkem, mille peale juba väga sõjakaks muutunud proua teatas omakorda, et mismõttes, siis kutsume politsei ja arvake ise, kes siin maal võitjaks jääb. Täpsustuseks niipalju, et Tais on alati kõiges turist süüdi ning kohalik on puhas poiss... Turismipolitseid oleks aga mina olnud valmis kutsuma küll. Kahjuks aga ulatas Ardo neile juba samal ajal 500-se ning muidugi toodi meile vahetusraha tagasi arvestades summat arvel ja siis ei olnud enam väga midagi teha. Kui ma mainisin, et sellise asja nimi on petmine, siis läks juba päris tõsiseks sõjaks, sõimu ja sajatusi, sealhulgas fakkjuusid sadas paremalt ja vasakult ja nii naljaga pooleks öeldes meil vedas, et me sealt üldse elusalt tulema saime. Vot selline on see naeratuste maa - niikaua kui plõksimata maksad, koheldakse sind viisakalt, kui aga kohalikule kasvõi väikese ebameeldivuse põhjustad, on laul juba hoopis teisest ooperist! This is Thailand - ei väsi kohalikud meenutamast. Mis tähendab, et see ongi normaalne, et sind kui valget igal võimalusel kotitakse.

Näiteks olen ma kuulnud ka sellist asja, kus ringtee peal jeebiga sõitnud valge kohalikule teed ei andnud (sel lihtsal põhjusel, et tal oli eesõigus) ja ta sellepeale mõned kilomeetrid eemal surnuks pussitati.

Huvitavate emotsioonide osaliseks võib aga saada ka turgudel-tänavatel sisseoste tehes. Pean silmas tingimist, mis siin maal üldse enam niipalju lõbu ei paku, sest kaupmehed on läinud kohutavalt ülbeks. Oleme siin piisavalt kaua elanud ning teame kõikide kaupade tegelikke hindu üsna hästi. Paljudes turismipiirkondades ostlema minnes laksatakse aga kõigepealt tegelikkusest 5 korda kallim hind ning reeglina on sealt ehk pool või veidi rohkem võimalik alla kaubelda. Mis on aga ikka umbes poole kallim kui asja õige hind. Ja kui sa siinkohal julged piuksatada, et ma tean tegelikult küll, kui palju selline asi maksab, siis aetakse sind minema ning öeldakse, et vot mine siis osta sealt, kust sa saad sellise hinnaga!
Muidugi ei ole seda igal pool ja alati, leidub palju ka lahedaid kaupmehi, kellega kauplemine on vahva ja usun, et pea alati jäävad tulemusega rahule mõlemad pooled, aga lihtsalt hämmastavalt palju on kohalikes nahhaalsust ning ülbust valgetega suhtlemisel.

Ja sellest on mul siiralt kahju!! Alati on kõik oma ostud võimalik teha poodides, kus kaupadel hinnad peal, aga see ei ole siinkohal oluline. Minule on oluline see, et maal, kus ma tahan elada, maal, kus on tõsiselt ilus, supper kliima ning midagi sügavamat selle kõige taga kultuuri ja religiooni näol, ei soovita siia tegelikult just eriti väga valgeid inimesi. See arvamus ei ole tekkinud mitte tänase lõunasöögikogemuse põhjal, vaid 6 kuu jooksul nähtu ja kogetu põhjal.

Öeldakse, et naeratades on elu ilusam! Ja nii ongi, aga lihtsalt siin maal elades peab krampliku naeratusega kaasnema tubli annus pohhuismi ning oskusi kohalikega suhtlemises, lisaks kopsakas tagavara taikeelseid roppusi. Muidu ei ole võimalik nautida Tai tegelikke võlusid ning siin elamise rõõme, oled vaid tänavanurgal muugiv tühjaks lüpstud vissimuuuuuuuu!

Rohkem naeratusi! Aga siiraid!!!

*K*

Pesupäev ehk Uue Aasta pidustused Tai moodi

2010-04-14T13:12:00.046+03:00

13-15 aprillil tähistatakse Tais Uue Aasta saabumist ehk Songkrani ehk Veefestivali!
Meile harjumuspärase shampuseklaaside kõlistamise ja vinge saluudi asemel kaasneb aga sooviga "head uut aastat" üks mõnus lahmakas vett kraesse!
Kuumimal ajal aastas päris mõnus ju!!

Lisaks palvetamisele, oma kodude põhjalikule küürimisele, munkadele annetuste tegemisele ning Buddha kujude puhastamisele on üksteise veega üle kallamine tähtsaim osa pidustustest. Usutakse, et see toob uueks aastaks õnne ning uhub maha kõik halva! Meie meelest on tegemist igati toreda ja vahetu tähistamisega, sest selle vahva tralliga lähevad kaasa sõna otseses mõttes KÕIK – alates lastest vanurite ja turistideni, poemüüjatest politseinikeni ja nii edasi!

EHK SIIS ÜLERIIGILINE VEESÕDA!!!
AGA SA SAAD!!!!

Lisaks uue aasta algusele, puhastumisele ja niisama kõige uue algusele tähistab festival ka kuiva perioodi lõppemist ning vihmaperioodi algust. Kuni aastani 1888 tähendas Songkran ametlikku uue aasta algust ning aastanumbri muutumist, kuni 1940 oli kasutuses ka 1 aprill. Nüüd algab aga ametlik uus aasta 1. jaanuaril (meil siin algas siis aasta 2553), kuid Songkrani tähistatakse endiselt rahvuspühana. Taidel on selleks puhuks kombeks võtta terve nädal töölt vabaks ning veeta see puhates ja tähistades. Ka Phuketil on näha, et paljud poed ning teenindusasutused, seda ka turistidest kubisevates piirkondades on nädalaks suletud ning õhtuti valitseb kõikjal harjumuspäratu vaikus.

Phuketil kestab püha 3 päeva, veesõda ise reaalselt aga 1 päeva, kuid Põhja-Tais, Chiang Mais kestavad pidustused 6 päeva või kauemgi. Meie siin Phuketil oleme ka oma ühe pritsipäeva üle väga õnnelikud, sest... kohe kuulete!

Olime oma pundiga ennast varustanud veepüssidega ning asusime rollerite seljas läbi Rawai, Nai Harni, Kata ja Karoni teele saare "möllupealinna" Patongi poole. Iga saja-mõnesaja meetri järel olid tee ääres veetünnid, mille ümber suures kambas inimesed veepüssidega, ämbritega, kaussidega, topsikute-kopsikute-pläntsikute ja kõige muu käepärasega möödujaid kimbutasid. Meie saime esimese pangetäie sooja vett kraesse juba kodumaja lähedal bensiinijaama keerates ning alates sellest hetkest kuni tagasi koju jõudmiseni nii meie kui roller sõna otseses mõttes tilkusime! Mis me oma teel nägime - vaadake altpoolt!

Kuuma ilmaga veepritsimine on ju ülim lõbu eksju! Kahjuks on paljude jaoks see lõbu juba natuke leigeks muutunud ja seetõttu hoitakse oma veetünnis suuri jääkamakaid, mis pritsitava ehmatuse ja reaktsiooni vägevamaks ja viskajale veelgi röögatumalt naljakaks muudab! Särgi vahele lahmav jääkülm vesi oli natuke .. khmm karastav ütleme, aga kuuldavasti kopsusid vastu kiivriklaasi ka juba jääkuubikud ja no see on natuke juba liiast.
Soi Banglal oli aga muide 10 bahti eest (3,5 eek) võimalik oma veepritsi täita sellesama mõnusalt karge veega! Taidel äriidee leidmisega just probleemi ei ole!

7/11 poe uksi ehtisid järgmised sildid:

Ehk siis tõlkes - meie poes ärge veesõda mängige, sest et meil on siin elekter kah olemas!

Poes käies märkasime juba eelmisel päeval, mismoodi müüjad kassaaparaate ja muud tehnikat kilesse pakkisid. Ja üllatus üllatus – pritsipäeval poodi sisenedes oli just leti taga kükitav müüja see, kes meid oma pisikesest veepritsist otse silmaauku tulistas!

Kõige hullem laksimine käiski sealsamas Patongis, kus nii ranna-äärne tee kui peatänav Soi Bangla olid vallutatud vett pritsivate püssi-ja ämbrimeeste poolt ning vett pilluti igast küljest nii näkku, ninna, suhu kui silma.

Tänavad ujusid, vett lendas ja inimesed tilkusid ja ausõna mul oli jummala kahju nendest kahest, kes vihmakeebi alla varjudes läbimärjaks pritsitud kohvritega oma hotelli üritasid jõuda! Veeri bääd taiming!

Üks tüüp oli eriti leidlik ja kasutas möödujatele hea uue aasta soovimiseks hotelliesist purskkaevu ning tee pealt leitud liikluse reguleerimise koonust!

Üks parimaid viise võimalikult paljud inimesed märjaks kallata on istuda kambakesi kastiautos, veetünn keskel ja ohjeldamatult laksida!

Teised kavalamad ja targemad olid need, kes oma poe-restorani vms koha ette vett täis tünni olid lohistanud ning kogu oma suguvõsa sinna üles rivistasid :D Niimoodi ei olnud mitte ühegi möödujal mitte lootusekübetki sealt kuiva nahaga mööda pääseda ning märjad uue aasta soovid tuli leplikult vastu võtta!

Songkran on puhastumise ja uuenemise aeg - seetõttu möksitakse inimesi kokku lõhnastatud talgiga, mida on nii valget, kollast kui roosat ja see kahjuks kipub olema kohati üsna veekindel ning mitte riietelt maha tulema!

Kuna suhu ja silma kippuv talk oli tegelikult vägagi valus ja pani näo pikaks ajaks kipitama (eriti kui seda sulle igast küljest kihtidena peale määritakse), siis järgmisel aastal otsustasin mina ka niimoodi ringi liikuda:

Säru vuntsile!

Võidurelvastumisega tegelesid ka ladyboyd!

Kasutuses olid ikka eriti võimasates mõõtmetes voolikud:

Pärast paaritunnist veesõda piilusime ka Patongi randa, kus ka iga rannalise kõrval lamas erksavärviline veepüss:

Koju tagasi sõites mõtlesime, et kas kohalikud politseinikud on ka oma teenistusrelvad veepüsside vastu välja vahetanud. Chalongi ringile (koht, kus pollad armastavad igapäevaselt liiklejaid peedistada ja trahvida) jõudes avanes meie silmadele aga täiesti uskumatu vaatepilt – kummikutes politseionud olid ise läbimärjad ning hoolitsesid nareulsui ka selle eest, et kõik ringi läbivad rollerid-autod vähemalt sama märjalt sõitu jätkaksid. Puhtaks said nii autoklaasid kui möödujate lõustad!

Samal ajal kui Ardo pollareid pildistas ja mina tee ääres seisin ja teda jälgisin, hiilis mulle selja tagant ligi üks piduline ning kallas mulle suure ämbritäie vett kaela! Mis seal ikka – HEAD UUT AASTAT!

Veesõda lõppes pimeduse saabumisega ning kella 19 paiku sõprade juurde veinitama sõites ei olnud teede peal jälgegi päevasest tormilisest aktsioonist. Õhtune pritsimine võib pimeduse ja märja asfaldi libeduse tõttu endaga hulgaliselt õnnetusi kaasa tuua (eelnevatel aastatel on neid kahjuks hulgaliselt ka päeval olnud)...
Küll aga ei pidanud kellaaega oluliseks paljud ennast parajateks poisteks pidutsenud turistid, kes veesõda Bangalal pea hommikuni pidasid!

Aaaa ja rohkem pilte möllukast veefestivalist näete alates homsest Weekendist!

*K*

Pii-piii, pii-piii

2010-04-06T08:28:00.036+03:00

Just niimoodi karjuvad Phi Phi suurima saare Phi Phi Don´i kitsastel tänavatel hulga turistide vahel jalgrattaga manööverdavad või enda ees suurt käru kohvrite või sukeldumisvarustuse või muu kraamiga lükkavad kohalikud.

Annad tööle sõrme, tema võtab käe - aga just nüüd on ports vaba aega, et kirjutada teile meie mmmmmmmmmmmm mõnusast tripist maailmakuulsatele Phi Phi saartele!

Kõigepealt natuke infot - Phi Phi saared asuvad Andamani meres, 46 km kaugusel Phuketist. Saarestik koosneb kuuest saarest, millest suurim, seesama Phi Phi Don, on ainsana püsiva asustusega. Tuntuim saartest on aga veidi väiksem Phi Phi Leh, kus Maya Bay lahes filmiti maailmakuulus linateos The Beach. Mida kõik teavad, aga no ma ei saa ju seda ka mitte mainida eks!
Kõik saared tõmbavad turiste merest kõrguvate, lopsaka taimestikuga kaetud ja kohati nagu antiikseid varemeid meenutavate kaljude ja vapustavate (see on minu meelest veel vähe öeldud) randadega. Ja sukeldumiseks-snorkeldamiseks on see ka üks suurepäraline koht. Ja päevitamiseks! Ja pidutsemiseks! Ja matkamiseks!
2004. aastal kihutas saartest üle ka tsunami, mille tõttu enamik suurima saare infrastruktuurist kannatada sai. Praeguseks on aga kõik pea täies mahus taastatud.

Phi Phile minekuks on 2 võimalust: kiirpaadiga ca 30 min või suure laevaga, ca 1 tund 40 min. Meie startisime hommikul kell 9:30 Phuketi Rassada sadamast suure laevaga, mis randub saarte ainsas sadamas Phi Phi Don´il.

Ahjaaa, kolmas võimalus on ka - osta kohalikus reisibüroost 1-päevane trip, mis maksab kiirpaadiga keskmiselt 3000 bahti (1100 eek) inimene ja aeglase suure laevaga ca 2000 bahti (720 eek) inimene.
AGA SEDA MA MITTE MINGIL JUHUL EI SOOVITA! Miks? Loe edasi!

Meie randusime kell 11 hommikul ja hakkasime kitsastel tänavatel rahvamassis trügides oma hotelli otsima. Mis võttis natuke rohkem aega, kui oleks pidanud. Sest nohh, rahvast oli palju ja tänavad olid kitsad ja neid tänavaid oli seal paganama palju kah... Kaart oli meil nagu korralikel turistidel ikka olemas, aga kes seda viitsib kotist välja otsida! Meie veetsime saartel 3 päeva ja 2 ööd ja peatusime Phi Phi Inn külalistemajas, mille plussidena võin üles lugeda väga korralikud toad ning supperhea asukoha.

Kohe pärast kottide tuppa paigutamist asusime saare viewpointi vallutama. Sinna minekuks on ka 2 võimalust: mööda kitsast ja megajärsku treppi otse kõrgustesse tõusta või siis veidi laugemat teed mööda ringiga. Suure-suure, suure ringiga nagu tunde hiljem selgus... Meie muidugi magasime trepiotsa maha, sest see oli osavalt majade vahele peidetud ja läksime pahaaimamatult ringiga. Hea, et me sinna metsade vahele seiklema ei jäänudki, sest ausalt öeldes selline tunne kergelt juba mõne tunni möödudes tekkima hakkas.

Nii et teie minge ikka trepist!

Aga kui me lõpppuks kohale jõudsime, siis võttis vaade jalust nõrgaks:

Viewpointis oli olemas ka mõnus kohvik, kus ma jõin küll oma elu kõige halvemat arbuusimahla, aga no see hetk sellest lihtsalt paremat ei olnud. Võibolla see vaade siis ainult!
Viewpointe on samas kandis tegelikult mitu, nii et kui olete ennast juba sinna kõrgele kohale venitanud, minge ja tsekkige need teised ka üle!

Alla tulles olime targemad ja kasutasime treppi, aga ikkagi hotelli tagasi jõudes nägid meie varbakesed välja sellised:

Rännumeeste värk!

Teisel päeval käisime paadituuril longtail ehk pikasabalise paadiga. Ja just niimoodi soovitangi teha - võtta paadituur kohapealt, mitte Phuketilt see 1-päevane. Sest erinevate tuttavate kogemused on näidanud, et 1-päevane tripp sisaldab ühest kohast teise kihutamist koos miljoni teise turistiga. Isegi, kui teid on kiirpaadis võibolla vaid 6 inimest, on sarnaseid paate väikeses lahesopis snorkeldamas või pildistamas kümneid ja kümneid. Ja veel - meie tuur algas hommikul kell 9 ja kestis kella 16-ni. Phuketi paadituurid toimuvad samadel kellaaegadel, aga selle aja sees on ka sõit Phi Phile ja tagasi. Meie hakkasime kohe ümber saare sõitma ja aeganõudev merereis jäi ära. Seega nägime rohkem ja saime igalpool kauem olla, pluss me jõudsime kõikjale väikese nihkega, st mitte täpselt samal ajal kui kõik teised!

Esmalt käisime snorkeldamas Phi Phi Don saare kaldast u 200m kaugusel Shark Pointis. Haisid seal päevasel ajal turistide vahel siiberdamas ei näe, küll aga pidavat neid seal suurem hulk olema pimeduse saabudes. Veealune vaatepilt oli ilus, mitte väga sarnane Punasele merele, aga midagi juba sinnapoole! Pilte mul ei ole, sest meie vee-alune kaameras on juba kolmandat kuud Eestis paranduses :( Aitähh Euronicsile!

Järgmisena seadsime paadinina Bamboo saare poole, mis asus suurest Phi Phist u 30 min paadisõidu kaugusel. Ja vau! Oli seal vast rand - liiv oli megavalge ja vesi lausa triibuline - nii palju oli erinevates toonides sinist! Just soo perfect! Vot sinna läheks ma puhkama, kohe päriselt... puhkama!

Edasi sõitsime ümber Phi Phi Doni põhjatipu ja randusime Monkey Beach´il. Kus peaks siis nime järgi olema palju ahve. Tegelikkuses oli ahve 1 ja hoopis turiste, kes seda vaest 1 ahvi piinasid ja pildistasid oli palju! Aga rand oli ilus! Kindlasti üks ilusamaid, mida mina näinud olen!

Kui suurele saarele ring peale tehtud ja palju vingeid looduspilte nähtud vurasime Phi Phi Leh poole. Muuhulgas liuglesime sisse täiesti hämmastavasse kolmest küljest kõrgete kaljudega ümbritsetud laguuni, mille sissepääsu juures oli veepõhjas näha koralle, kuid taga otsas oli põhi liivasemast liivasem ja vesi sinisemast sinisem! Amazing!

Ja last but not least - Maya Bay!

Tõsiselt mõnus merereis oli, pärast mida oli veel jaksu külastada kohalikku ööklubi ja erinevaid rannabaare. Phi Phil on nii, et pimeduse saabudes ilmuvad tänavatele flaierijagajad, neid võib seal paarimeetrise tänavajupi peal olla oma kümmekond. Flaieri peal on info mis-kus toimub ja mis kell antakse tasuta bucket ehk siis selline ämbrike, kuhu kallatakse sisse alkohol + mingi pealejook (tavaliselt viin mahlaga või rumm cocaga) ja turist siis tuigub mööda randa ringi ämber peos ja kõrs suus. Tasuta ämbreid jagatakse kindlatel aegadel, st nt 21:00-21:10 ühes kohas, 21:15-21:30 järgmises kohas jne. Vaatasime flaieriportsust järgi, et väledate jalgadega kiire jooja saab ennast ühe tunniga ikka mõnusalt kännuämblikuks juua!

Paljudes rannabaarides on ka õhtuti tuleshowd, kus mehed põlevate toigaste ja pallikestega vehivad ja tuld purskavad. Kohati jääb tunne, et kui sa elad Phi Phil ja põlevaid keppe keerutada ei oska, siis ei ole sa üldse mingi mees. Showd on erineva tasemega, aga meie soovitame ööklubi Apache vastas asuvat rannabaari, nimi oli vist Charlie´s, aga ma ei ole kindel. Aga vot seal on show, mida saab ikka showks nimetada ka!!

Kui aega jääb üle, võib teha kajakiga saarele tiiru peale, proovida tai massaazi (maksab 200 bahti) või käia tänavatel shoppamas. Kõik saarekese tänavad on täis lisaks baaridele-restoranidele-kohvikutele ja sukeldumiskeskustele ja reisibüroodele poekesi ja lette, kust saab riideid, suveniire, ehteid, jalanõusid ja no kõike põhimõtteliselt! Paljudes poodides on fikseeritud hinnad ja väga kauplema ei pea. Söökide ja kõige muu hinnad ei ole aga üldse mitte kallimad kui Phuketil, pigem isegi odavamad!

Kui välja arvata needsamad jalgrattad, mida loo alguses mainisin, siis saartel liiklust ei toimu.
Ja neid jalgrattaid ma muidu väga rentida ei soovita, sest et see on parim viis seal surma saamiseks ja no jalgsi saab lihtsalt kiiremini edasi! Rattarent on muidu 200 bahti päevas.

Vot nii siis! Sorry, et jälle pikk jutt tuli, aga nii kiftist tripist ja elamusest lihtsalt kolme sõnaga kirjutada ei ole võimalik. No ok on, aga ei ole ju mõtet!

Meie igastahes nautisime oma trippi täiegaaaaaa! Ja ärge jumala eest sinna sõitke 1-päevasele ekskursioonile, vaid veetke saarel vähemalt 1 öö! Niimoodi saab Phi Phist hoopis mõnusama maigu!

Rohkem pilte PhiPhist näete minu Facebooki kontolt!

*K*

Licence to kill

2010-03-29T09:11:00.015+03:00

Mul on üks küsimus - kas tai aedniku killerdamine on kuritegu?
Vist on vä?
Aga siis ka on, kui ta mind juba neljandat tundi terroriseerib?
Üritan ennast siin veenda, et ma ei taha ju ometigi võita 99-aastast tasuta puhkust Tais, aga no ausalt, kiusatus on paganama suur!

Meil oli tänaseks hommikuks selline üdini lihtsameelne plaan lihtsalt mõnusalt magada, kaua! Ja kell 8:57 me Ardoga mõlemad sõna otseses mõttes hüppasime peaga padjalt otse lakke, sest et tore aednik tõmbas otse meie akna all oma reaktiivlennukimootoriga muruniidukit käima! Paar krõbedat sõna garanteeris mõneks ajaks vaikuse, aga kuna meie majakompleksi omanik on otsustanud minna kokkuhoiuteed ja säästa kõigelt, millest säästa annab, sealhulgas maja ümbert kutsujunnide korjamine ja muru niitmine, siis on meie maja ümber laiuv heinamaa ju ühel hetkel ikka vaja ära likvideerida.

Ja nüüd, kui mul on väga väga paha olla, sest ma köhin nagu.. ma ei oska isegi võrrelda, 80 aasta suitsu tõmmanud vanamees peab ka ilmselt pingutama, et midagi minu köha sarnast kuuldavale tuua... siis nüüd teeb seesama aednik juba umbes 70ndat tiiru trimmeriga ümber meie maja. Ja trimmeril on ka ilmselt reaktiivlennuki mootor, sest no ega ma oma nohuseid mõtteid ei kuule küll, Lady Gagast rääkimata. Uks kinni, aknad kinni, kardinad ette, klapid pähe ja natukene on jälle inimese tunne ka. Kui tappev köha välja arvata..

Aga ma panen teile siia ühe killerdamisteemaga hästi klappiva loo kah! Hea, hea, hea, hea, suppper!!!

*Kairi*

Ahv ja kooospähkel

2010-03-26T12:50:00.007+02:00

Teate, me nägime täna nii vahvat asja, et ma kohe ei saa jätta teile sellest kirjutamata!

Sõitsime rolleriga mööda teed ja järsku nägime, kuidas meist kimas mööda üks selline kastiga sõiduauto. Kastis oli suur kuhi kookospähkleid ja koos nendega ÜKS AHVIPÄRDIK! Päris elus pruun pisike pärdik, kes väga asjalikult hoidis kasti äärtest kinni ja vaatas huviga ühele ja teisele poole. Jälgis liiklust ja elu, tukakarvakesed tuules lehvimas.
Ilmselt selles ei ole siin saarel mitte midagi imelikku, siin on ahvid, elevandid, varaanid, kobramaod ja muu jõle igapäevane nähtus. Mitte et nüüd elevant jõle oleks või midagi... Phi Phil nägime ka kahte pärdikut, kes oskuslikult pudelist vett jõid, mööda ülerahvastatud tänavaid lonkisid ja oskuslikult turistidega poseerisid. Aga lihtsalt see pärdik seal autokastis oli niii nunts!!!

Mul on nii kahju, et mul temast seal kastis pilti ei ole, aga panen siia ühe teise pärdiku, natuke suurema ja agarama.
Monkey, monkey, monkey, I´m your little monkey!

*K*

Tee rummiga

2010-03-25T16:39:00.005+02:00

Ma arvan, et mu blogisse on juba piisavalt looma- ja kalapilte ja -juttu üles laksatud ja nüüd kirjutan natuke normaalsematest asjadest kaa!!

Näiteks sellest, et ma juba kolmandat päeva täiesti haigeee olen! Ha-haa, ei, mitte vaimselt, vaid kohe päriselt! Ja lubage meelde tuletada, et ma olen siin Phuketil, Tais, kus tempretuur õues on sama, kui näitab minu kaenla all olev kraadiklaas! Ja kuna ma mitte ei ole alajahtunud, siis jah, ikka palav on siin ja külmetamine on võimalik ainult ühel viisil. Õige vastus on konditsioneer, mida me oma kolmepäevase Phi-Phi tripi jooksul korduvalt no lihtsalt kuritarvitasime. Pärast tervepäevast merereisi ja mööda linnatänavaid kappamist on jahe konditsioneeriõhk siiralt külma Coca Cola kõrval mõnusaim asi! Kodus me konditsioneeri ei kasuta, sest me siin nii hullult ringi ei tõmble kah ja lahtisest aknast ja ventilaatorist on siiani täiesti piisanud. Nii et siit ka meie nõrkus ,jaheda toaõhu ja mõnusa une vastu...

Ja selle kõige mõnusa väga ebamõnus tulemus on see, et viimased kaks päeva olen ma kähisenud ja krigisenud ja tänaseks hommikuks oli kähinast saanud sosistamine. Ja nüüd õhtuks on sosinast saanud rögistamine ja lakkamatu köhimine. Mille tulemusel oleme tühjaks ostnud kohalikud apteegid ja nüüd ma siin istun kuumas toas (sest tuult ei tohi ma omale peale lasta) teki all (sest ma ju pean olema ikkagi soojas) ja joon juba ma ei tea mitmendat tassi teed rummiga (sest et ükski paganama rohi ei aita! ja miski ju peab aitama!) ja kirjutan siin oma blogi. Sest keegi peab ju seda ka kirjutama!

Asja positiivne külg on see, et mul pidavat nüüd väga seksikas hääl olema! Nii et ma ei teagi nüüd kas loota, et ma saan terveks või mitte...
Igastahes üks on kindel - järgmine kord kirjutan ma teile meie niiniinii vahvast Phi-Phi saarte reisist! Sest noh see külmetamine tuli mul ju reisi lõpus ;)

Teie tehke omale ka neljapäeva õhtu puhul üks tee rummiga ja keerake ennast diivanile kerra! Aikuimõnna! Köhh..

Siit soojenduseks üks pilt kahh!

*K*

Mull-mull-mull-mull väiksed kalad...

2010-03-25T15:48:00.015+02:00

Me oleme siin Phuketi saarel juba kõik võimalikud ja võimatud kohad kordi ja kordi läbi kimanud. Välja arvatud need mõned kohad, mida nagu iga normaalne turist külastada võiks. Nagu näiteks Phuket FantaSea (ehk miski vinge show), loomaaed, siis mingi liblikate vaatamise koht (väkk, mulle ei meeldi putukad ja ussikesed, böö) ja akvaarium kah. Ehk siis see paik, kus peaks ujuma vinged kalad, aga väga tihti on see ikka väga mõttetu pisikeste värvitute kalakeste vaatamise koht.

Aga juhtus siis nii, et ühel pühapäeval ei olnud väga midagi teha ja kuidagi ootamatult avastasime ennast Phuket Aquariumi eest.
Ma olen Punasel merel, Bora Boral ja veel nii mõneski tõsiselt vinges kohas sukeldunud ja snorkeldanud ja arvasin, et no kalade osas mind nagu väga mingi uus värviline uimeline ei üllata. Aga no võta näpust! Või sabast! Ja siis vaadake Ardo klõpsitud pilte!

Nägime näiteks sellist .. ee kala jah

Siis ujus ringi selline ülbema olemisega tegelane

Ja sellel tegelasel on keegi lihtsalt julmalt pea laiaks astunud...

Kõik teised kalad chillisid rahulikult akvaariumis, aga see tore turbokala pani tiuuu ühele poole, siis tiuu teisele poole jne jne jne. Kes andis kalale Redbulli või Duracelli!!? Poseerimiseks tähtis nina peatuma ei soostunud.

Cowfish ehk lehmakala - sarnasus on silmnähtav!

Minu lemmik - Sweet Lips! Ei ole see nimi mitte minu väljamõeldis või mingi haiglase testimise tulemusel kujunenud arvamus, vaid see ongi kalaliik! Amazing!

Akvaariumis oli lisaks muule ka lahe tunnel, kuhu sisenedes ujuvad ümber sinu ja sinu kohal tuunikalad, väikesed haid ja raid ja veel mingid muud suured hõbedased elukad, kelle ma ristisin robotkaladeks!

Ja siis ja siis ja siis... midagi ootamatut! Pildilt ei ole võibolla nii hästi aru saada, aga need.. tundub, et kiviajast pärinevad mürakad olid mitme meetri pikkused ja lihtsalt kohutavalt suured! Ma ei tea, kes nad on ja kust nad tulevad, sest siltidega nad seal akvaariumis just ei priiska, aga ma palvetan tõesti, et nad ujuks ringi kuskil näiteks Amazonases koos anakondadega, sest sinna ma for sure kunagi sulistama ei satu!

Akvaariumi pilet maksab täiskasvanule 100 bahti, ehk mingi 35 eeki ja selle raha eest on seal vaatamist küll ja pealekauba veel kah! Mina isiklikult oleks eelistanud, et sinna kompotti oleks kuulunud ka mõni kurja olemisega pirakas haikala. Mida vähem neid meres on seda parem eksju! Aga samas mulle see loomapiinamine ka väga ei meeldi, nii et las see jääb!
Ehk siis - Phuketile tulles käige akvaariumis kindlasti ära! Me like ja mina soovitan!

*K*

Sisaliku show

2010-03-18T10:15:00.014+02:00

Siin Phuketil on hästi populaarsed igasugused showd - snake ehk madude show, monkey ehk ahvide show, stunt ehk trikkide show, pingpong ehk peateisevaatamaminema mille show ja nii edasi ja nii edasi.
Meie majakese terrassil käivad ka vahest vahvad showd kasside, tossude-sokkide, hiirte ja gekodega. Kui on kaugelt kuulda kassi kaelas oleva kellukese kõll-kõlli, siis on teada, et tuleb kass Sticky ja tahab pai või süüa. Kui on kuulda kõll-kõll-kõll ja veel palju aktiivseid kõlle on teada, et kiisupoisil on vaja hoopis publikut!!

Ühel hommikul oli terrassil eriti kiire kõlistamine ja kiss ajas taga üsna koleda olemisega sisalikku. Gekodega on lihtne - paned paar korda käpaga ja tegelane ongi uimane ja valmis kõhtu rändama. Amps-amps ja vaatame ringi uue järgi! Aga see elukas, nii umbes 15 cm pikkume ehk, susistas vastu ja üritas oma suurt ründajat ampsata. Mina mureliku pealtvaatajane satun segadusse ja ei teagi, kummale nüüd kaasta tunda :D
Sisin-hammustamine-käpalöök. Kass teeb paar saltot, sisalik veel rohkem, mõlemad möllavad ja keerlevad. Ühel käib võitlus elu ja surma peale, teisel on lihtsalt fun. Vahepeal kiisu puhkab kah, hoides oma käppa sisaliku saba peal, et "mängukaaslane" jalga ei laseks. Siis vaatavad mõlemad tõtt ja läheb jälle lahti! Korra lendasid nad mõlemad terrassilt tuppa kah - mina valisisn omale vaatluseks seepeale põranda asemel diivani ja eelistasin itsitamise asemel kiljuda... Noh, naine ju ikka või nii!
Pärast umbes 15-minutilist actionfilmi jäi sisalik selili nina taeva poole liikumatult lamama. Kass viskas ennast nunnult pikali ja hakkas ennast lakkuma - räpane töö ju!

Seda showd sai filmitud kah, aga kuna meil ei ole nii moodne kaamera, et seda siia üles saaks panna, siis asendavad elavat etteastet ma arvan sama elavad pildid!

Ja laiba pidime pärast meie ära peitma ;) Ja paar sellist kuivanud elukat oleme oma ukse tagant ka hiljem avastanud - iga päev toob uued üllatused ja ma loodan, et need sisalikud siit maailmast varsti otsa saavad!

*K*

2 märts - mina 27!

2010-03-09T18:28:00.011+02:00

Tadaa!!! Kuigi pean tunnistama, et number, mis nüüd minu vanust märgib, enam niiväga rõõmustav ei olegi. Seetõttu ei ole ka sünnipäev enam väga sündmus, mida pikisilmi päevi, nädalaid ja kuid oodata. Aga kui sünnipäevahommikul äratavad mind mu ninasõõrmeid kõdistavad orhideeõied, mida mu kõige kallim on toonud suure roosa kimbu, ei ole tunne, et tulemas on ilus päev, raske tekkima!

Kohe hommikul rõõmustasid ka meie siinsed armsad naabrid mind lillekimpudega ning õisi tuli päeva jooksul juurdegi! Mind panid sügavalt imestama siinsed roosid. Ülevalpoololev pilt on tehtud sünnipäevale järgneval päeval ja aru ma ei saa, mis vähevõimuga need roosid teisel päeval, peale ööpäevast üle 30 kraadises kuumuses õitsemist, veel püsti seisavad nagu betoonpostid. Aga vahet pole, peaasi, et seisavad :)

Õigel päeval suuremat tähistamist ei toimunud, kuna me veel õnnetusest räsitud ja üsna lombakad olime. Küll aga käisime Ardoga Promthep Cape´i restoranis maitsvat sööki ja imeilusat vaadet nautimas! Sellest ma aga täpsemalt ei räägiks ;) Nagu ka sellest, et ma seal restos Pina Coladat tellida ei soovitaks...

Suuremaks tähistamiseks läks laupäeval, kui ma kutsusin meie naabrid kokku meie lemmikusse Kata Noi randa, tellisin hunniku sushit ja küpsetasin veel suurema hunniku kaneelirulle! Jah, kaneelirulle! Ahju laenasime Tarmolt (tänkjuu veeri mats Tarmo!), jahu, munade ja võiga ka raskusi ei olnud, aga kaneeli ja pärmiga nii lihtsalt ei läinud. Eriti tundmatu produkt taikate jaoks on pärm, mida otsisime taga Villa Marketist, mis on Chalongis asuv muuhulgas ka imporditud produkte müüv kauplus, oma kõva 30 minutit. Sellist väikest pakikest nagu meie oleme harjunud Prismades ja muudes Eesti poodides nägema, siin ei ole. Ja ei tasu loota, et keegi müüjatest poes aru saab, mida sul vaja on!
Lõpuks pisteti meile pihku pärm, mis oli pulbri kujul ja pakendatud tumedast klaasist rohupudelit meenutavasse pudelisse. Kirjad peal loomulikult kõik taikeelsed, nii et pärmi kasutamisel tuli usaldada internetis leiduvat infot ja oma kõhutunnet.
Kerkis küll ja üldse mitte halvasti!!!

Kaneelirullid said nämmad ja piknik rannas mõnusa meretuule, vapustava päikeseloojangu, sushi ning rummi-ananassimahla-kookosekokteilidega kestis poole ööni. Ja kambapeale kingiti mulle kolmepävane tripp Phi Phi saartele! Suur-suur-suur-suur-suur aitähh selle eest!!! Wiiiiiiiiii, I am so happy!!!!

*K*

Vaadake sünnast pilte kah!

Aatomiku seiklused

2010-03-08T19:02:00.018+02:00

Ma ei ole viimasel ajal olnud just eriti usin blogikirjutaja. Pärast kahe nädala tagust kukkumist ei ole tuju just parim olnud ja ega seda vaimu kah väga peale ei kipu tulema, kui isegi vetsus käimine väga piinarikas ettevõtmine on olnud. Aga arvestades seda, et me Ardoga enamuse päevadest toaseinte vahel ja terrassil oleme veetnud, on sellegipoolest üsna palju juhtunud:

* kõhutõbi ja kraanist voolav nafta
Paar päeva tuli meie kraanist ja dushist (vetsupotist ilmselt ka, aga seda me nuusutama ilmselgetel põhjustel ei hakanud) vett, mis lõhnas ja maitses nagu must kuld - nafta. Ei tea, mis naftajõgi siit meie maja alt läbi voolas, igastahes põhjustas see meil Ardoga "mõnusa" kõhulahtisuse. Mõne päeva pärast oli endine vesi õnneks taastunud, aga siinkohal ei saa mitte märkimata jätta, et teistes naabermajades tuli kogu aeg kraanist NORMAALNE vesi! No krt!

* kiirabi varastas meie Bora Boralt toodud rannarätiku
Kui me rolleriga külili käisime, olid minul jalas ainult bikiinipüksid. Ma tavaliselt niimoodi poolpaljalt ringi ei liikle, aga sel päeval, ma ei tea isegi, no lihtsalt ei tahtnud lühikesi pükse märjaks teha ja istusin rollu seljas rannaräti peal. Kiirabiga haiglasse sõites võtsin mina rätiku kaasa ja üritasin seda enamvähem ümber hoida niipalju, kui vigastused seda võimaldasid, et mitte liiga palju ka taidele oma lõhkist kanni näidata. Kui meie haavade puhastamiseks läks, võeti see rätik ära ja anti asemele mingi haiglalina. Meie rätikut otsis Ardo oma kinniseotud jalaga hiljem ikka tükk aega mööda haiglat taga, kuni selgus, et kiirabipoisid olid selle kiirabiautosse viinud ja sellega minema kimanud. Absoluutselt ma isegi ei kujuta ette, mis selle teo tagamaad olla võisid. Kuna Ardo on vajadusel karjumises üsna tugev, toodi rätik meile õhtul koju ära ja mina sõitsin haiglast koju haiglalina ümber tagumiku. Cool!

* James Bond tardus
Vaatasime ühel õhtul telekat, tuli just kõige uuem James Bondi film ja äkitselt käi Bondi käsi tardunult keset ekraani ja jäigi nii. Pikaks ajaks. Ka teistes majades oli samal hetkel nii juhtunud. Uurimisel selgus, et kõigi majade peale on ühine vaatajakaart, mis oli lihtsalt läbi läinud. korda lubati asi teha nii umbes 3 päeva pärast, mis oli siis eile. Eile astus meil kohalik juku uksest sisse, viis minema meie digiboksi ja sellega nagu asi piirduski. Täna me uut veel saanud ei ole, näis kaua läheb. Põhjendus kõigele sellisele on alati - this is Thailand! Me ei ole muidu siin erilised telekavaatajad, vahest õhtuti mõnda filmi piilume. Seekord on mul aga närv must, sest juba mitu nädalat tagasi reklaamis filmikanalilt filmi nimega Austraalia, mida ma hirmasti näha tahtsin ja ootasin. See film oli pühapäeval ja meie pidime kanavarraste grillimisega leppima...

* mina - töötu!!?
Nädal tagasi hakkasin ma ka täiesti vabatahtlikult töötuks! Hull või mis? Ilmselt olen. Selge see, et iga töö tekitab mingil määral stressi, noh võibolla mitte siis, kui sa oled näiteks rannas päevitustoolide pealt liiva pühkija või Riigikogu liige. Aga kui närvipinge alla hakkab mattuma isiklik elu ja kõik muu, mis enne rõõmu tegi ja kui töökoht (mitte töö ise!!) erilist motivatsiooni ei loo, siis on aeg mõelda, mis on oluline millekski ja mis mitte. Hetkel siis naudin veel rõõmsat töötupõlve ja üritan taas tekitada tunnet, et elu võib siiski ka ilus olla.
PS kui sa arvad, et ma võiks suurepäraselt sinu juurde tööle sobida, siis anna mulle aga teada!!!

* maja versus korter
Meie armsa kolmetoalise maja üürileping hakkab lõppema ja kuna see, et koht on armas, ei tähenda, et seal probleeme ei oleks (noh näiteks kasvõi see, et internet meid alati kõige kiiremal tööajal hülgab või et aia eest enam aednikud hoolt ei kanna ja seal valitseb täielik sügis langenud lehtede ja niitmata muruga), oleme (vist peaaegu kindlasti) otsustanud elukohta vahetada. Kolimine peaks toimuma 1 aprillil ja ma juba natuke itsitan kujutades ette, kuidas me oma kohvreid rolleriga ühest kohast teise hakkame sõidutama!

* kobra kükitab maja all
Täna õhtul hüppas meie uksest sisse ähmi täis naabri-Jana ja teatas, et nende maja all sööb kobramadu konna. Eeee, et siis nagu mismõttes!!! Tormasime vaatama ja nii oligi, ma arvan, et umbes 5 cm jämedune elukas oli nende maja all, trepile üsna lähedal ja kugistas endast poole jämedamat konna. See tehtud, keeras otsa ringi ja roomas maja kõrval kasvavatesse põõsastesse. Meie ajasime toigaste ja taskulampidega elukat tükk aega taga (ohutust kaugusest muidugi), aga kätte ei saanud..... Kõige jubedam on see, et tegemist on ohtliku mürkmaoga ja arvestades tema beezikat-oliivikarva värvust on ta ka siinses looduses väga raskesti märgatav. Nii et pimeduse saabudes tuppa ja päeval tuleb silmad lahti hoida!
Janal õnnestus sündmusest selline judinaid tekitav klõps saada:

* naabri-Martini sünna
Üks tore sündmus oli ka - naabermajas elav Martin sai aastakese vanemaks ja sai sel puhul hakkama vinge basseinipeoga! Mina olin sellel peol vast ainult tunnikese, sest jalg tegi kohutavalt valu, teised lustisid basseini ümber ja sees poole ööni. Aga nii häid lihapalle ja booli ei ole ma ikka jupp aega saanud! Ja oi, kuidas ma olen unistanud korralikust kartulisalatist! Nämm-nämmmm!!

* MINU SÜNNA!
Ja üllatus-üllatus, ka mina olen vahepeal vanemaks saanud! Aga sellest täpsemalt homme ;)

*K*

Teile seniks vaatamiseks mõned Ardo tehtud pildid ajast kui ma veel noor ja blond olin:

Üks väga s*** päev

2010-03-08T18:51:00.022+02:00

Sellest päevast on nüüd juba piisavalt palju möödas, et on piisavalt ohutu sellest kirjutada. Ohutu siis selles mõttes, et mul ei hakka seda meenutades liiga valus...

Ühel ilusal pühapäeval nagu ka paljudel muudel päevadel mõtlesime randa minna. Rannavariante on Phuketil selge see, et rohkem kui üks ja valisime ühe sellistest vähestest, kuhu me veel jõudnud ei ole. Kompsud kokku ja minek!
Ja juhtus shit no 1 - rolleri tagumise ratta kumm ei pidanud meie riisist punni söödud pepude survele vastu (noh, tegelt on ikka auklik tee ja kehva kummiga roller süüdi, onju, kõik saavad aru). Me olime muide rolleri peal kolmekesi, mis on siinkandis isegi hästi. Vingemad vennad aerutavad siin kahe- ja kolmelapseliste peredega ringi.
Ardo pidi siis meid Mailiga tee äärde ootama jätma ja kummiparandust otsima minema. Ootame ja ootame ja ootame. Vahepeal käisime ära kohvikus, kus saiake maksis rohkem kui Tallinna vanalinna pagariärides ja hingasime sisse rohkelt teetolmu ja heitgaasi, millele minu süda vastu ei pidanud ja see lihtsalt läikima hakkas. Ilus algus ilusale rannapäevale!

Nii, siis jõudis härra täkku täis rolleriga tagasi ja jõudsime veel enne, kui päike päris madalale laskuma hakkas, ikka randa kah. Ja see rand! Oh, see "tore" rand - shit no 2.
*pikk-pikk, aga liiga kitsas rannariba
*liiga palju rannatoole kuni veepiirini välja. Polnud ruumi astuda ega istuda, pikutamisest rääkimata
*liiga sogane vesi
*liiga palju männiokkaid ja muud looduslikku träna rannaliival
*liiga palju lapsi
*liiga palju paate, mille vahel ei ole just eriti mõnna supelda
*liiga palju kanni vahtivaid vanamehi
*üks paksu mõmmikostüümi kandev juku, kes edasi-tagasi siiberdas ja jäätist müüs. Ok, see oli vahva tegelt!
Ärge nüüd saage valesti aru, Phuketil on supperhüppermegailusad rannad!!! Päris tõsiselt, siin randades on lihtsalt lust käia, liiv on valge ja peenike, vesi selgemas selgem ja suppsoe, päike kõrvetab kui põrgukatel ja tuuleke on täpselt nii mõnus nagu ta olema peab.
Aga no selle rannaga ei läinud nagu eriti täkkesse... Eks kõrghooaeg teeb kah oma töö. Ja mujale ei olnud aega minna, sest et õhtul nagu me teame, see päike väga pruuniks teha ei taha.

Kui väike päike võetud, keerasime rollerinina kodu poole. Meie rahulikku kulgemist häiris üks valesse kohta lamama tulnud TÄIESTI MÄRGISTAMATA lamav politseinik!!! Päikese ja puudelt langevate varjude tõttu ei näinud me mitte midagi enne, kui oli totaalselt hilja!
Suurshit no 3. Mäletan seda, mismoodi ma rahulikult tee-äärset elu jälgisin. Järgmine hetk lohisesin ma koos rolleriga mööda asfalti. Maili vajus mulle selga ja mina omakorda Ardole, mistõttu tema jalg, mis minu alla jäi, tänu minu raskusele oluliselt rohkem viga sai! Siis nägin mingeid rolleri juppe ja Maili verist põlve. Hiljem selgus, et tegemist oli purunenud peegli kildudega, kõik muu jäi terveks. Enne kui me arugi saime, jooksid kohale tee kõrval asuva baari farangidest omanikud ja juhatasid meid lahkelt oma baari. Mina kasutasin seda lahkust üsna kurjalt ära - viskasin diivanile pikali, minestasin ära, nutsin kõva hääleja ja jooksin verd. Mailil olid mõned korralikud marrastused ja Ardol lisaks muule terve parem jalg altpoolt põlve ilma pealmise nahakihita. Me olime kolmekesi vist päris jube vaatepilt! Kutsusime kiirabi, millega mind ja Ardot Phuket Towni haiglasse sõidutati.

Haiglasse sõit oli muidugi omaette katsumus, sest voodike, millel kiirabiautos lamasin oli nii kiitsakas ja rappus, et pidin ennast sellel kinni hoidma. Voodi ja seina vahel oli mingi plaat, mis edasi-tagasi kolksus ja mu sõrmed sinna vahele jättis. Kujutage seda kõike ette siis, kui sul on hapnikuvoolikud ninas ja igalt poolt on nii kohutavad valus, et tahaks lihtsalt ropendada ja maha surra..
Haiglas lükati meid kiiremas korras esmaabisse ja mis seal pihta hakkas, oli ikka TÕELINE VALU! Puhastamiseks lasti meie haiged kohad üle kohutavalt, no tõesti lihtsalt jube kohutavalt kipitava spreiga. See oli lihtsalt niiiiiiiiiii valus, et mul lihtsalt tõesti ei ole sõnu selle kirjeldamiseks. Ja siis läks lahti üsna jõuliseks hõõrumiseks, sest ega see asfaldikift niisama vabatahtlikult naha küljest lahti ei tulnud. Ardo sai veel paar valuvaigistavat süsti, sest mõned rohkem kahjustada saanud nahatükid otsustati skalpelliga maha nüsida + mõned kivikesed olid vaja haavadest välja koukida. Ma ei taha teada, mis tunne veel see oli!
Lühidalt see kõik oli nii valus lihtsalt, et ma ei kujuta ette, et näiteks teerulli alla jäämine veel valusam olla võiks! Peale plaasterdamist ja kinnisidumist "rõõmustati" meid ka Euroopa mõistes hirmkopsaka haiglaarve ning suure hunniku antibiootikumide-valuvaigistitega.

Koju jõudes nägin mina välja selline:

Ja Ardo mõned päevad hiljem selline:

Esimesed päevad me eriti kõndida ei suutnud. Mina ei suutnud seda ka veel terve nädala. Nüüd, kui kukkumisest on möödas veidi üle kahe nädala, saame enamvähem ilma lonkamata käia. Kõik see on muidugi tähendanud ilma päikese (sest see on kuum ja ajab higistama ja dushi all ennast leotada ei taha), basseini (sest see on vesi, kus ennast leotada ei taha) ja mereveeta ja saaretrippideta (samal põhjusel). On olnud jubedad kaks nädalat. Õnneks parandab aeg kõik haavad ja päike ja armastus hoiab tuju üleval!

PS rolleriga Phuketil sõites, eriti väiksemate teede peal tasub olla ettevaatlik, sest päris tõsiselt kohe on need lamavad politseinikud veel liiga paljudes kohtades märgistamata ja kui kiirus on üle 30, siis neid lihtsalt ei pruugi näha enne, kui liiga hilja. Meie ei ole esimesed, kellega selline õnnetus on juhtunud. Ja sama koht, kus meie kukkusime, on kõrvalasuva baari inimeste sõnul õnnetuse põhjustanud juba vähemalt 5-6le inimesele enne meid. Võibolla peaks selle baari asemel medpunkti avama....

*K*

Kiku või kuldsed retuusid

2010-02-27T22:42:00.024+02:00

Talispordihuviline jääb talispordihuviliseks isegi siis kui kohevate lumehelveste asemel laskub taevast alla vaid kuumi päikesekiiri ja sooja on -1 asemel +36. Huvi huviks, aga mismoodi siis saab vaadata Tais taliolümpiamänge, kui teadupärast Tai neil just eriti aktiivselt ei osale?

ETV siiamaani oma leviala laiendanud ei ole ja ühtegi muud tõenäolist kanalit me oma telerist ka ei tuvastanud. KUNI ühel hommikul voodis kuulsin naabermaja akendest kostuvat midagi, mis kahtlaselt meenutas olümpiamängude avatseremooniat. Jah, pole kahtlust, SEE on SEE! Vups voodist välja, klõps telekas sisse ja klõps klõps klõps ja veel palju hulk klõpse ja ma olin kõik meie 137 kanalit 3 korda läbi klõpsutanud. No mida ei ole, seda ei ole. Naabrimehelt selgus, et neil oli pärast ühte telekanalitega toimunud segadust telekasse alles jäänud tai, filmi- ja spordikanalid. Meil olid aga tai ja filmikanalid. Whta f***!
Teine tark naabrimees teadis rääkida et kanalid tuleb uuesti telekasse laadida. Aga selleks on vaja koodi. Ja selle koodi mõtles ka tark naabrimees välja. Ja jeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee!!! Ma näen olümpiat!!!! Teine variant oleks olnud Eestis skype kaamera vastu telekat panna ja siis läbi arvuti koos eestikeelsete kommentaaridega sõite vaadata. Nagu siin ka muide tehti.

Eile õhtul siis.. või mis õhtul, öösel 2:30 istusin mina nagu viis kopikat telku ees ja ootasin Kiku starti. Algus oli paljutõotav, kuni esimese reklaamipausini, sest pärast seda otsustas sõltumatu telekanal hoopiski meeste lumelauaslaalomit näitama hakata. Noh, see on ju ka põnev ja puha, aga no kuram, meil on siin mäng medali peale, pange suusatamine tegasi! Mõne aja pärast lülitati ilma pikema jututa ümber kiiruisutamise peale ja võisin Kiku asemel vaadata kuidas kuldsetes retuusides hiinlased jääl vehklevad ja kuidas üks saksa proua üle finishijoone kõhuli liugles ja suurest rõõmust (või pahameelest??) rusikatega vastu jääd tagus. Palun viige ta Seewaldises ja pange mulle suusatamist!!!!
Veel veidi kuldseid retuuse ja ma lülitasin sisse oma arvuti, et ERR lehelt vaadata otsepilti suusatamisest. Seda muidugi ei näidatud. Leidsin hoopis Delfi spordiuudised, kust iga 5 km kohta võistlsest ülevaadet lugeda sai. Veel parem koht oli ERR olümpiauudised ja veel see kõige parem koht Õhtulehe online ülekanne, kus lisaks toimetajale, kes iga mõne minuti tagant infot lisas ka vaatajad kommenteerida said! Nii et pilt uisutamine ja tekst suusatamine. Pole pahaaa.

Lõpuks suvatseti ikka suusatamise peale tagasi lülitada ja põneva kullaheitluse, kus küll kahjuks Eesti ei osalenud, nägin ikka ära. Täna õhtul hakkame siis Veerpalule näppu viskama, näis mis põnevaid alasid selle 50km jooksul täna õhtul lisaks näidatakse. Ega siin ju ei huvita kedagi, et meil on just vaja seda konkreetset suusatamist vaadata! Ja Lembitu Kuusest tunnen ma tõeliselt puudust. See "Kristiina Smiiigun hu keim bäkk from retaierment" jutt on juba natuke ära tüütama hakanud..
Aga põhiline on ikka see, et ka palmi all saab meie suusatajatele kaasa elada ja loodame, et meestel on täna parem päev kui Kikul eile! Minul on nii omavahel öeldes juba terve nädal ühe ilmatuma kehva päevana tundunud. Aga sellest kirjutan täpsemalt homme!

Seniks minge suusatage metsas! Minu eest ka palun!
Mina jään meenutama eelmist lumetut talve!

Fotod: Ardo Kaljuvee

*K*

Issanda loomaaed on kirju

2010-02-15T17:25:00.015+02:00

Meil siin Tais on igasuguseid erinevaid loomi ja muid elukaid, keda võib ühendada sõna "loomaaed" alla. Minul ja Ardol ei ole omal ühtegi looma, sellest hoolimata on nendega mässamist siin hommikust õhtuni - väike "üllatuskingitus" Phuketile kolimise puhul.
Esimesena astub nimekirjas kahtlemata üles haisev koer Lucky ehk Õnnelik ehk Laki. Koer haiseb, sest teda ei pesta ja kui teda pesta, siis ta haiseb ikka. Ütleme nii, et seda nime nagu tema olemusega väga kokku ei mätsi. Ei tea, kas rohkem higinäärmete või kuuma kliima süü.
Lakil on perenaine, kes alati õhtuti koju tulles karjub meie maja kõrval Laaaaaki-Laaaki- Laaki oma omapärase ja üsna jämeda häälega. Imiteerisin seda just praegu korra ja koer hakkas lihtsalt lakkamatult haukuma ja teeb seda siiani. I guess I am good! Muide kui siin sõbrad just rääkisid oma endisest kodust Tallinnas LAKI tänaval, vudis ka asjaosaline käbedalt jaole. Pilti mul temast ei ole. Sest et.. lihtsalt ei ole.

Siis on meil Franky. Franky alias Muki on meie armsate naabrite armas kutsa, kes meie armsa Maili tossu maja alla mudasesse ussipessa tassis, seda nätsutas ja siis sinnapaika jättis. Ja siis Jensi meritähed ära ajas (jälle!) ja need teadmata kadunuks jäid täitsa teadmata ajaks.. Ja siis meie terrassile lugematul hulgal poriseid jäljemustreid kaunistuseks jättis. Ja siis Jensi võrkkiigest auguga võrkkiige tegi. Ja siis basseinis ujumas käis. Ja siis veel palju asju. Aga kuts on nunts ja vahva ja nalja peab ka saama, kui see just katkiste varvastega ei lõppe! :D Niuts, Maili!

Sisalikud ja gekod on meil ka. Ardo mängib just meie elutoa põrnadal ühe gekoga golfi. Ardo on Tiger (ilma armukesteta eksole loomulikult), põrandahari täidab golfikepi rolli ning pisike geko, kes enne mööda magamistoa kardinat ronis, on endalegi üllatuseks saanud au olla pall, mida harjaga uksest välja aetakse. Pliis ära sure, sest Sticky tahab ka süüa!

Ja see Sticky on meil see kõige vonksum tegelane.
Välja näeb selline:

Mulle ei ole mitte kunagi punased kassid meeldinud, aga see kutt on niiiiii nunnuninnunännunjuuh armas!
Kiisukuti hobid on järgmised:
* gekod, nende tagaajamine ja söömine
* hiired, nende tagaajamine ja söömine
* konnad ja konna kere alt väljapugemine pärast seda kui suur konn on kassile peale hüpanud
* igas majas kassitoidu, rõhutan - eriti konservi lunimine. Ja saamine ka.
* higised trennisärgid- need ajavad kiisupoisi nii pöördesse! Ta püherdab särgis, nühib ennast ja oma nägu sinna vastu ja tudub suures õnnes. Mida higisem, seda parem! Täna leidsin ta peatpidi trennitossus tegemas ma ei tea mida..
Ja last but not least - kiisu hüüdnimi on Pasun, sest no nimi peab ju peegeldama olemust natuke ka eksju. Ja selle kassi olemus palun väga on Pasun. Tuut tuut, mjäuu!

Kass püüab õues gekosid ja meie hakkame tähistama! Sest on üks asi, mida tähistada! Kõige magusamal uneajal aga elame Kikule kaasa!

* Kairi *

King cobra

2010-02-14T13:21:00.012+02:00

Pealkirja täpsustuseks lisan, et surnud. Jummal tänatud! Ei ole küll viisakas nii öelda, aga sellise monsteriga ei oleks soovinud elusast peast kohtuda, ei pimedas ega valges ka mitte. Klaasi tagant veel ehk...
Phuketi ja Eesti ajakirjanikud jõudsid küll minust antud teemal ette, aga kuna tegemist on meie elamusega, siis lasub mul lausa karm kohustus siia mõned ussipildid ja meenutused üles laksata. Need on allpool. Kes ei julge, ärgu vaadaku!

"Kohtumine" kui nii võib öelda leidis aset rolleriga saare põhjaosas mööda maanteed sõites. Vaatsime, et suur hulk rahvast seisab ringis ja vahib midagi. Ilmselt liiklusõnnetus, mõtlesime. Oligi, teatud mõttes. Kohast mööda sõites nägime, et maas ei lama kedagi - peale ühe kohutavalt suure maduussi!!! Kraaps - roller tee kõrvale, kaamera välja ja klõpsutama!! Kohalikud klõpustasid ka oma mobladega, nii maduussi kui Ardo kaamerat! Madu oli rohekas-pruunikas-hallikas, täpselt selline, keda sa looduses taimede ja lehtede vahel ei märkaks.
Alles hiljem saime teada, et tegemist oli kuningkobraga - maailma suurima mürkmaoga, kes võib kasvada ligi 6 MEETRI PIKKUSEKS! Oumaigaaad! Isend, keda meie kohtasime, oli väike, nii 3-meetrine. Lisaks on tegu ka ühe Aasia ohtlikuima maoga, kelle mürk võib tappa inimese 15-minutiga... Scaryyy!
Sellepärast peangi positiivseks, et tegelane oli juba enne meie saabumist autoga keskohast laiaks sõidetud, lisaks oli kohalik actionkangelane (ilmselt pidi olema, muidu ta nii julge ei oleks) olnud tal kaela pikkupidi lõhki lõiganud. Sinna lõhikusse lükkas ta oma sõrmed ja hoidis niimoodi madu käes, et inimestel teda ennast ja elukat parem pildistada oleks...

Päris põnev kogemus, eriti arvestades seda, et kohalikud polnud ka ise varem nii suurt madu näinud!

Allpool siis link Phuketi ajalehele ning mõned verivärskelt peale juhtunut tehtud pildid!

http://www.phuketgazette.net/archives/articles/2010/article8334.html

Coconut boy!

2010-02-14T12:58:00.005+02:00

Hello ladies, I´m the coconut boy, I´ll be there if you want to enjoyyy!
See kookospoisi lugu on üks minu lemmikuid hetkel ja toob ehk ka teie külma talve killukese eksootikat ja soojust või meelde häid mälestusi viimasest reisist palmide alla!

PS Kui nüüd coconattidest rääkida, siis üks minu lemmikuid kokteile hetkel on kookospähkli sees serveeritav rumm koos kookospiima ja ananassimahlaga! Njämm, limps!

PSPS tegemist ei ole alkoholireklaamiga, kuid sellegipoolest võib alkohol kahjustada teie tervist! Nii et ärge siis liiga suurtes kogustes eksootikat rüübake!

Kuumad kallistused tänase sõbrapäeva puhul!!!

***Kairi***

Ritsikas ja Mai Tai ehk lugu sellest kuidas ma lubasin hakata blogi pidama

2010-02-12T09:24:00.006+02:00

20. novembril sai meil Ardoga Tais elatud terve pikk ja päikeseline kuu. Otsustasime seda tähistama minna. Ja muidugi mitte tavapäraselt, vaid nagu korralikule taile kohane - sitikaid krõmpsutades! Julge neegri rind on ju rasvane (loe: pruun) ja mis see prusskas või rohutirts siis ära ei ole! Kõik ju söövad onje. Või müüvad vähemalt, söömas ei ole kedagi nänud, hmmm.... aga see on ainult tagantjärele tarkus kahjuks. Läksime siis Nai Harni randa, kus olime varem ühele toredale sitikaid täis letile silma peale pannud.

Lai valik suus sulavaid (loe: kõhedust tekitavaid) krõpse

Mõni on suur rohutirts, mõni on väiksem rohutirts või ritsikas või kuidas neid siin nimetataksegi. Mõni on nämma vagla ja mõnel on suisa au olla pirakas ja rove prussakas. Valik missugune!
Julgelt palus Ardo neid suuremaid tirtsusid. Mina kirtsustasin nina. Loomulikult. Naiselikult. Hind oli 20 bahti (ehk u 6 krooni või nii) ja selle raha eest sai neid sitikaid terve kotikese täie. Julgustuseks ostsime ühe Mai Tai ja istusime rannatoolidele "maiustama".
Ardol muidugi suuremat probleemi ei olnud, ritsikas koos pikkade ja teravate koibadega rändas suhu ja sealt edasi kõhtu. Mina vaatasin ja mõtlesin woowwww! Kotis olid muidu sellised pikad tikud ka, kuhu otsa sai selle sitika lükata, et oleks mõnusam süüa. Eriti vinge värk. Minu ritsikas siis sai kah tiku otsa topitud ja.. no ei saa süüa. Istusin ja vaatasin seda tiku otsas olevat sitikat. Ja viskasin ta maha, sest mulle tundus, et ta liigutas! Päriselt!
Enne Taisse tulekut loeti sõnad peale, et kui sa midagi sööma hakkad, siis veendu enne, et see “asi” mida sa suhu pistma hakkad, enam ei liiguta.
Ardo oli juba nii 5-6 tükki suurima isuga alla krõmpsutanud, mina ikka imetlen sitikat tiku otsas. Võttis aega terve pikk tund ja kulus terve Mai Tai.... aga tulemus jäi seekord tulemata. Nii et 1:0 musi kasuks!

Ja et mitte nagu väga kaotajaks jääda lubasin mina seepeale, et noh, ma siis hakkan blogi pidama.

Kui kellelgi veel süda pahaks ei läinud, siis vaadake neid allpoololevaid pilte kah!

Ahjaaa! Mõni aeg hiljem keset ööd tänava peal läksid imetillukesed rohutirtsukesed mul küll ilusti kurgust alla! Nii et size matters!

Kairi*

Täheke!

2010-02-10T18:30:00.000+02:00

"Tähekeee! Täähekeeeee!!" hüüab Ardo Phuketi saare kauneimas ja meie lemmikus Kata Noi rannas lainetes minu poole joostes. Olen vees selili kui meritäht - käed-jalad laiali, eemalt vaadates paistmas vaid jalalabad ja ninaots. Keha on lõdvestunud ja meel niisamuti, rännates ringi kuskil, kuhu hing veel ihatagi ei oska. Lained kõigutavad mind vaikselt üles-alla, nii võiks magamagi jääda...... "Tääheeekeeee!" hüüab taas Ardo haarates kinni mu jalast ja hakates mind kalda poole lohistama. Aitab kah rannas vedelemisest!
Nüüd tuleb minna poodi, osta sushit (mis maksab Phuketil 3 krooni ringis tükk) ja seejärel sõita imeilusat päikeseloojangut vaatama. Just sellised näevad välja mitmedki nädalavahetused meie uues (noh, mis uues, üle 3 kuu juba) kodus Phuketi saarel Taimaal. Vesi läheb järjest soojemaks ja õhu temperatuuri mõõtmisest kipuvad termomeetrid lolliks minema. Ma ei hakka täpsustama, et mitte Eesti lumehangi sulatama hakata.....

Päikeseloojang sel mõnusal nädalavahetusel oleks olnud tõesti võrratu, kui..... poleks olnud veel 1000 inimest seal koos meiega! Promthep Cape´i oli kohale tassitud vähemalt 10 suurt turismibussitäit inimesi - Tai kooliõpilasi, jaapanlasi, veel ja veelkord jaapanlasi ja kõikvõimalikke muid turiste lihtsalt massides. Lisaks veel inimesed, kes kasutasid kohaletulekuks muud transporti ehk siis kohalikud inimesed ja meiesugused kohalikud valged. Rahvast oli pakkkksult ja sellist vaatepilti (mõtlen siinkohal siis rahvamassi, mitte loojangut) ei ole me seal varem näinud. Vürtsi lisasid kohalikud koolilapsed, kes tegeledes mingi uurimustööga küsisid meilt (ilma inglise keelt oskamata paraku) mis me siin teeme ja kas me üldse teame mis koht see selline on. Või midagi sellist, me täpselt ei saanud aru. Teine frukt oli väike pilusilmadega poiss, kes oma kohutavate köhahoogudega Ardot piserdas. Vanemad vaatasid viisakalt kõrvale samal ajal... Ehk siis lesson number one - päikeseloojang on ilus ja võrratu ja romantiline ainult siis, kui sa vaatad seda koos tunduvalt väiksema kambaga kui tuhat inimest. Noh nii kahekesi näiteks või nii...

Aga tegelikult on kogu selle pika jutu point see, et ma hakkan nüüd kah blogi pidama!!! Ta-daaa! Et kirjutada teile ilusast ilmast, päikesest ja Taist, meie seiklustest ja juhtumistest siin, prussakatest ja madudest ja armsast kassist ja muudest loomadest, basseini pissivatest lastest ja liibuvate kostüümidega politseinikest. Neid asju on nii-nii-nii palju, et no ei jõua kõike põnevat msnis ja skypes ja meili teel üles teile lugeda. Paremad palad lähevad niikuinii meelest ära! Ja kunagi kirjutan äkki raamatu kah, nagu see nüüd moes on!
Järgmine jutt tuleb sellest, kuidas ma rumala peaga andsin selle lubaduse hakata blogi pidama!

Allpoololevad päikeseloojangud ei ole küll sellest õhtust, aga annavad ettekujutuse küll, millised nad meil siin saarekesel on!

Võrratut talveilma ja sooja kaminatuld!